Näib, nagu oleks kukkunud?
maanantaina, helmikuuta 15, 2010
Sponsorlusest laskespordis (IPSC)
Erinevalt sellistest aladest nagu võrkpall, tennis, rulluisutamine ja triatlon, on laskesport sponsorite jaoks komplitseeritud spordiala (erandiks on ehk laskesuusatamine, mis on pikkade traditsioonidega ning telepildi vahendusel aktsepteeritavaks muudetud ala).
Ning kõigist laskespordialadest on eriti komplitseeritud IPSC, kus kasutatakse enamikku politseifilmides nähtud halvaendelistest relvadest, kaasa arvatud koleda välimusega militaarrelvad.
Me teame, et kõigel, mis on seotud relvadega, on tänapäeval juures halb maik (olen relvi puudutavast kaksikmoraalist kunagi varem juba rääkinud).
Samas on IPSC äärmiselt pilkupüüdev, põnev ja publikusõbralik spordiala, mis võiks olla sponsorite jaoks suurepäraseks afiššiks enda eksponeerimiseks.
* * *
Püüan kirja panna IPSCi head -ja vead lähtudes sponsorite vaatenurgast.
Halb:
1) spordiala on seotud tulirelvadega, mis loovad kümneid ebameeldivaid seoseid (koolitulistamised, kuritegevus, sõda, J.Rambo, purjus jahimehed, maffia, räpp, "tillipikendus", vägivald, vigastused, surm, politsei, surmanuhtlus, vangla jmt)
2) pole võimalik siduda alkoholireklaamiga
3) pole võimalik presenteerida "kogupere üritusena"
4) ......................................................................................?
Hea:
1) Atraktiivene, võimaldab luua palju "elujaatavaid" ja "mehelikke" seoseid
2) suurepärane feministlik teema
3) võimaldab presenteerida rahvusvahelistel võistlustel eestimaiseid ettevõtteid ja tooteid (ülemaailmne laskurite kogukond on kokkuhoidev ja küündib kümnetesse tuhandetesse)
4) võimalus anda oma panus Eesti laskurite edule
5) võimalus propageerida tervislikke ja vastutustundlikke eluviise ning ellusuhtumist
6) võimalus arendada kodumaist relvakultuuri (=ohutus)
7) .......................................................................................?
* * *
Olles kõik eelneva üles tähendanud, tuleks järgmiseks leida need ettevõtted, kes oskaks IPSC sponsorlust positiivse väljundina kasutada.
Rakvere Lihakombinaat see vist pole? ;)
Ning kõigist laskespordialadest on eriti komplitseeritud IPSC, kus kasutatakse enamikku politseifilmides nähtud halvaendelistest relvadest, kaasa arvatud koleda välimusega militaarrelvad.
Me teame, et kõigel, mis on seotud relvadega, on tänapäeval juures halb maik (olen relvi puudutavast kaksikmoraalist kunagi varem juba rääkinud).
Samas on IPSC äärmiselt pilkupüüdev, põnev ja publikusõbralik spordiala, mis võiks olla sponsorite jaoks suurepäraseks afiššiks enda eksponeerimiseks.
* * *
Püüan kirja panna IPSCi head -ja vead lähtudes sponsorite vaatenurgast.
Halb:
1) spordiala on seotud tulirelvadega, mis loovad kümneid ebameeldivaid seoseid (koolitulistamised, kuritegevus, sõda, J.Rambo, purjus jahimehed, maffia, räpp, "tillipikendus", vägivald, vigastused, surm, politsei, surmanuhtlus, vangla jmt)
2) pole võimalik siduda alkoholireklaamiga
3) pole võimalik presenteerida "kogupere üritusena"
4) ......................................................................................?
Hea:
1) Atraktiivene, võimaldab luua palju "elujaatavaid" ja "mehelikke" seoseid
2) suurepärane feministlik teema
3) võimaldab presenteerida rahvusvahelistel võistlustel eestimaiseid ettevõtteid ja tooteid (ülemaailmne laskurite kogukond on kokkuhoidev ja küündib kümnetesse tuhandetesse)
4) võimalus anda oma panus Eesti laskurite edule
5) võimalus propageerida tervislikke ja vastutustundlikke eluviise ning ellusuhtumist
6) võimalus arendada kodumaist relvakultuuri (=ohutus)
7) .......................................................................................?
* * *
Olles kõik eelneva üles tähendanud, tuleks järgmiseks leida need ettevõtted, kes oskaks IPSC sponsorlust positiivse väljundina kasutada.
Rakvere Lihakombinaat see vist pole? ;)
sunnuntaina, helmikuuta 14, 2010
Sigareti (surmavast) võimsusest
Juhuse tahtel avastasin väga hea metoodika. Kui süüdatud sigaret lumele asetada, sulatab see enda ümber ringi, mis vastab suitsu energeetilisele võimsusele. Mõõtes ära tekkinud ringi diameetri(d) saamegi suuruse, mis märgib sigareti võimsust. Mida suurem ring, seda võimsam sigaret.Põhiline probleem tekib hoopis seoses lume omadustega . Sulalumi on märg.
lauantaina, helmikuuta 13, 2010
Toomas Laving (18.11.1973-09.02.2010)
Sa olid hea sõber. Ja Sul oli hea huumorimeel. Ning Sa tegid rohkm head, kui keegi oskas oodatagi.
Ma loodan, et valge liilia su kalmul püsib kaua värske.
Toomas, Sa vist ei teagi, et tihased vidistasid täna nii kevadiselt. Just täna.
Ehk kunagi näeme veel...?
* * *
Sõbrad, vahel on pisaraid väga raske tagasi hoida.... :(
perjantaina, helmikuuta 12, 2010
Tänapäeval pole Shakespeare stiilis tragöödiad enam võimalikud
Jäin siin pisut mõtlema ja...
Piret rääkis, et käis vaatamas sellist näidendit, kus üks naine armus oma mehe poega (see oli vist mingi nn uus mees). No ja teatud hetkel kujunes nii, et naine tegi sisemiste vastuolude ajel enesetapu. Mis oligi vist tragöödia tipphetk.
proovige nüüd sama asi paigutada tänapäevasesse postmodernistlikusse ühiskonda -mis juhtuks? Ei juhtuks midagi erilist -rääkimata tragöödiast: naine laseks lihtsalt koos poisiga jalga ja organiseeriks ehk koguni nii, et mees peab hakkama alimente maksma. Poleks mingit üllast tragöödiat ja hingepiina. Lihtsalt tavaline postmodernistlik olukord.
Asi on ilmselt selles, et kaasaegses mõtteilmas puuduvad moraalsed, ühiskondlikud ja sissekasvatatud pidurid, mis Shakespeare-aegsetel inimestel kõvakettaid kokku jooksutas. Osalt on muidugi tore, et ehk on sellevõrra vähem igasuguseid pistodaga surnukstorkamisi, mürgisegamisi ja lossitornist alla hüppamist. Kuid samas pole ka õilist tragöödiat millest annaks väärilise näidendi kirjutada...
Ehk mõne finantstragöödia siiski saaks?
Piret rääkis, et käis vaatamas sellist näidendit, kus üks naine armus oma mehe poega (see oli vist mingi nn uus mees). No ja teatud hetkel kujunes nii, et naine tegi sisemiste vastuolude ajel enesetapu. Mis oligi vist tragöödia tipphetk.
proovige nüüd sama asi paigutada tänapäevasesse postmodernistlikusse ühiskonda -mis juhtuks? Ei juhtuks midagi erilist -rääkimata tragöödiast: naine laseks lihtsalt koos poisiga jalga ja organiseeriks ehk koguni nii, et mees peab hakkama alimente maksma. Poleks mingit üllast tragöödiat ja hingepiina. Lihtsalt tavaline postmodernistlik olukord.
Asi on ilmselt selles, et kaasaegses mõtteilmas puuduvad moraalsed, ühiskondlikud ja sissekasvatatud pidurid, mis Shakespeare-aegsetel inimestel kõvakettaid kokku jooksutas. Osalt on muidugi tore, et ehk on sellevõrra vähem igasuguseid pistodaga surnukstorkamisi, mürgisegamisi ja lossitornist alla hüppamist. Kuid samas pole ka õilist tragöödiat millest annaks väärilise näidendi kirjutada...
Ehk mõne finantstragöödia siiski saaks?
Reklaam ei vaja palju raha
Hea näide käepäraste vahenditega tehtud reklaamist. Meenub lugu, et kunagi käisid Laagri noored sigalas sigadele värviga loosungeid maalimas. Näiteks "PUNK" ja "ANARHIA".
torstaina, helmikuuta 11, 2010
EKA lammutuspidu (19.02.2010)
Saabus selline segasevõitu e-kiri (ma väga loodan, et peol jagatakse ka lammutusvasaraid):
Pressiteade10. veebruaril, 2010
Tallinnas EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU ja KOGUMIKPLAAT “EKA MUUSIKA FOND”
Järgmisel reedel, 19. veebruaril toimub Eesti Kunstiakadeemias EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU. Üles astuvad festivali-jagu bände ja DJ’sid, oodatud on kõik kooli vilistlased, sõbrad ja huvilised. Peol esitletakse ka samal päeval ilmuvat EKA bändide kogumikplaati “EKA Muusika Fond”. EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU saab olema viimane võimalus nii vilistlastele, üliõpilastele kui linnarahvale värvika ajalooga koolimaja veelkord keldrist pööninguni näha.
Maja on sel korral avatud läbi kõigi korruste: klassid, raamatukogu, frescodega kaetud keldrikäigud. EKA avab uksed peoks reedel kell 20:00 ning kõik vilistlased on oodatud tagasi oma vanadesse õpperuumidesse ja osakondadesse, kus taaskohtuda ja koolikaaslastega vanu aegu meenutada. Kell 21:00 avab peoõhtu rektor prof. Signe Kivi ning edasi on lavad bändide päralt. Nii aulas kui raamatukogus astuvad õhtu jooksul üles: Pära Trust, Kukerpillid, Röövel Ööbik. Luarvik Luarvik, Lu:k, Zahir, Ki wa ja Andres Lõo. Lemmikplaatidega läbi aegade tulevad kohale: Hardi Volmer, Janek Murd, Erkki Tero, Holger Loodus, Aivar Tõnso, Alari Orav, QBA ja paljud teised. Spetsiaalselt selle peo jaoks saavad laval taas kokku Pära Trust ja Luarvik Luarvik, live’iga astub üle pika aja üles ka Lu:k. Kõige ülemisel korrusel taaselustatakse legendaarne bändide prooviruum ja peopaik Heven, kus õhtujuhtideks Erkki Tero ja Janek Murd.
Näitamisele tulevad rariteetsed Pära Trusti tummfilmid ning Hardi Volmeri animatsioonid; installatsioonide ja kunstiprojektidega on üles astumas mitmed tudengid ja vilistlased ning võimalik, et öötundidel saab näha ka Veenus Kabareed (kes teavad need teavad).
Peol esitletakse ka samal päeval ilmuvat Kunstiakadeemia bändide kogumikplaati „EKA Muusikafond”, kus haruldaste ja vähemtuntud lugudega astuvad üles muusikud, kes on läbi aegade olnud seotud ERKI ja EKA-ga: Rock Hotelist ja Turistist Ki wani, vahepeatusega Boraxi, Röövel Ööbiku ja ÖÄKi juures. Plaadi muusikalised kujundajad on Janek Murd ja Erkki Tero rühmitusest 3Pead ja väljaandja Eesti Kunstiakadeemia. Plaat on esimest korda müügil samal peol, erihinnaga 150.-. Peo järgselt saabuvad plaadid müügile ka hästivarustatud plaadipoodidesse. „EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU“ piletid on müügil reedest: eelmüügist Kukus, Nokus, Von Krahlis ja EKA kantseleis 150.- / kohapealt 195.- Plaadimüügi ja peo tulud lähevad EKA uue maja fondi. Viimane võimalus EKA-ERKI vana maja näha on reedel, 19. veebruaril, sest kevadel algab lammutus, et asemele saaks kerkida uus – aadress ikka Tartu mnt.1!
Lisateavewww.artun.ee/ekapidu
Solveig Jahnkesolveig.jahnke@artun.ee
Avalike suhete juht
Eesti KunstiakadeemiaTel 6 267 111Mob 56 26 4949
Helen Sildnahelen@musiccase.ee
Plaadi ja peo produtsent
Pressiteade10. veebruaril, 2010
Tallinnas EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU ja KOGUMIKPLAAT “EKA MUUSIKA FOND”
Järgmisel reedel, 19. veebruaril toimub Eesti Kunstiakadeemias EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU. Üles astuvad festivali-jagu bände ja DJ’sid, oodatud on kõik kooli vilistlased, sõbrad ja huvilised. Peol esitletakse ka samal päeval ilmuvat EKA bändide kogumikplaati “EKA Muusika Fond”. EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU saab olema viimane võimalus nii vilistlastele, üliõpilastele kui linnarahvale värvika ajalooga koolimaja veelkord keldrist pööninguni näha.
Maja on sel korral avatud läbi kõigi korruste: klassid, raamatukogu, frescodega kaetud keldrikäigud. EKA avab uksed peoks reedel kell 20:00 ning kõik vilistlased on oodatud tagasi oma vanadesse õpperuumidesse ja osakondadesse, kus taaskohtuda ja koolikaaslastega vanu aegu meenutada. Kell 21:00 avab peoõhtu rektor prof. Signe Kivi ning edasi on lavad bändide päralt. Nii aulas kui raamatukogus astuvad õhtu jooksul üles: Pära Trust, Kukerpillid, Röövel Ööbik. Luarvik Luarvik, Lu:k, Zahir, Ki wa ja Andres Lõo. Lemmikplaatidega läbi aegade tulevad kohale: Hardi Volmer, Janek Murd, Erkki Tero, Holger Loodus, Aivar Tõnso, Alari Orav, QBA ja paljud teised. Spetsiaalselt selle peo jaoks saavad laval taas kokku Pära Trust ja Luarvik Luarvik, live’iga astub üle pika aja üles ka Lu:k. Kõige ülemisel korrusel taaselustatakse legendaarne bändide prooviruum ja peopaik Heven, kus õhtujuhtideks Erkki Tero ja Janek Murd.
Näitamisele tulevad rariteetsed Pära Trusti tummfilmid ning Hardi Volmeri animatsioonid; installatsioonide ja kunstiprojektidega on üles astumas mitmed tudengid ja vilistlased ning võimalik, et öötundidel saab näha ka Veenus Kabareed (kes teavad need teavad).
Peol esitletakse ka samal päeval ilmuvat Kunstiakadeemia bändide kogumikplaati „EKA Muusikafond”, kus haruldaste ja vähemtuntud lugudega astuvad üles muusikud, kes on läbi aegade olnud seotud ERKI ja EKA-ga: Rock Hotelist ja Turistist Ki wani, vahepeatusega Boraxi, Röövel Ööbiku ja ÖÄKi juures. Plaadi muusikalised kujundajad on Janek Murd ja Erkki Tero rühmitusest 3Pead ja väljaandja Eesti Kunstiakadeemia. Plaat on esimest korda müügil samal peol, erihinnaga 150.-. Peo järgselt saabuvad plaadid müügile ka hästivarustatud plaadipoodidesse. „EKA VANA MAJA VIIMANE PIDU“ piletid on müügil reedest: eelmüügist Kukus, Nokus, Von Krahlis ja EKA kantseleis 150.- / kohapealt 195.- Plaadimüügi ja peo tulud lähevad EKA uue maja fondi. Viimane võimalus EKA-ERKI vana maja näha on reedel, 19. veebruaril, sest kevadel algab lammutus, et asemele saaks kerkida uus – aadress ikka Tartu mnt.1!
Lisateavewww.artun.ee/ekapidu
Solveig Jahnkesolveig.jahnke@artun.ee
Avalike suhete juht
Eesti KunstiakadeemiaTel 6 267 111Mob 56 26 4949
Helen Sildnahelen@musiccase.ee
Plaadi ja peo produtsent
keskiviikkona, helmikuuta 10, 2010
Märtsis tuleb näitus -hakake häälestama :)
Khm, khm. Asi on sealmaal, et mingi hetk märtsis peaksin hakkama saama pisikese näitusega (annan peagi täpsemat infot). Mõistagi ei tasu ootuseid liiga kõrgeks kruttida, sest nagu teada, on näituse mõte mitte kunst ise -vaid ettekääne näha sõpru ja veeta meeleolukalt aega. Näitus on puhtakujuline ettekääne. Või äärmisel juhul nagu koduseks tööks antud luuletuse lugemine klassi ees, et täita oma koolikohustust.Kuigi mul on olemas ka üks teine teooria. See on nn "pahanduse varjamise teooria". See on seotud juhtumiga, kui sa oled järjekordselt salaja assortiikarbi vahelt noaga kommi välja koukinud (teades, et see assortiikarp kingitakse hiljem mõnele ema sõbrannale) ja aimad, et sellest võib tekkida mingi jama. Selleks, et tähelepanu varastatud kommilt kõrvale juhtida, koristad sa ära enda toa...
Vatt näitusega on sama asi. See on nagu õigustus ja vabandus üheaegselt...
Teise generatsiooni Glock 19 (telekool)
Vabandan lugejate ees, et blogi sisu kipub viimasel ajal pisut ühekülgseks kujunema. Paraku on lihtsalt nii, et aegajalt tekivad erinevad teemad, mis annavad sisule peamise tooni. Olge kannatlikud...
Püstol Glock 19. Relv on seisnud aastaid kasutamata ning sellest on läbi lastud u 7-800 padrunit. Pildil oleva püstoliga on seotud üpris kurb, kuid samas ka huvitav lugu -mida ma siinkohal ei räägi. Tegemist on nn 2 generatsiooni Glockiga, mis erineb kolmanda gen. Glocist peamiselt puuduvate näpupesade poolest relva raamil (parandamaks püstoli ergonoomikat, on käepidemele lisatud kummist kate)
Kelk on kuiv -märk pikast seismisest
Väike kriim
Käepideme kummikatte struktuur. Kate muudab püstoli ülimugavaks.
(pikem) salveriiv. Peale paigaldamist tasub uue salveriivi teravad nurgad liivapaberiga ümaraks lihvida -see parandab kasutusmugavust
Kelguriiv (nimetatakse ka kelgupeatajaks). Pildil olev kelguriiv on nö tuunitud variant-originaalriiv on ilma kolmnurkse eenduva osata.
Raud peale u 800 lasku. Relva raud on muide üks parimaid indikaatoreid mille abil määrata umbkaudset relvast läbi lastud laskemoona kogust. Põhimõtteliselt võiks koostada skaala, kus on erineva kulumisastmega rauad, mille abil on võimalik määrata lastud laskemoona hulk.
Taandurvedru ja selle all paistev juhtvarras. Juhtvarras on muide plastikust (imelik...)
Päästikumehhanism. Ehk peaks seda grafiidiga tuunima?
Püstol Glock 19. Relv on seisnud aastaid kasutamata ning sellest on läbi lastud u 7-800 padrunit. Pildil oleva püstoliga on seotud üpris kurb, kuid samas ka huvitav lugu -mida ma siinkohal ei räägi. Tegemist on nn 2 generatsiooni Glockiga, mis erineb kolmanda gen. Glocist peamiselt puuduvate näpupesade poolest relva raamil (parandamaks püstoli ergonoomikat, on käepidemele lisatud kummist kate)
Kelk on kuiv -märk pikast seismisest
Väike kriim
Käepideme kummikatte struktuur. Kate muudab püstoli ülimugavaks.
(pikem) salveriiv. Peale paigaldamist tasub uue salveriivi teravad nurgad liivapaberiga ümaraks lihvida -see parandab kasutusmugavust
Kelguriiv (nimetatakse ka kelgupeatajaks). Pildil olev kelguriiv on nö tuunitud variant-originaalriiv on ilma kolmnurkse eenduva osata.
Raud peale u 800 lasku. Relva raud on muide üks parimaid indikaatoreid mille abil määrata umbkaudset relvast läbi lastud laskemoona kogust. Põhimõtteliselt võiks koostada skaala, kus on erineva kulumisastmega rauad, mille abil on võimalik määrata lastud laskemoona hulk.
Taandurvedru ja selle all paistev juhtvarras. Juhtvarras on muide plastikust (imelik...)
Päästikumehhanism. Ehk peaks seda grafiidiga tuunima?
TupperwareVõimas innovatiivne sõrmik!
No kas pole mitte äge kinnas?! Kusjuures ka väga kasulik, kui on tarvis midagi pimedas kuuris otsida. Keegi peaks selle süsteemi kasutajasõbralikumaks modifitseerima ja tootmisse andma. Kindasse sisendatud väikesed LED lambid oleks midagi uut...Sõrmiku autor õpib Tallinna Reaalkoolis. Respekt!
tiistaina, helmikuuta 09, 2010
Mis teeb inimese sisemiselt võltsiks?
1) Püüd olla/näida parem, kui tegelikult oled
2) Püüd kirjeldada olukordi nii, et sulle saab osaks au ja kuulsus
3) Klatš
* * *
Tegelikult on väga raske leida midagi , mis teeks inimest võltsiks peale soovi näida kellegi teisena, kui sa oled (on ilmselt olemas ka juhtumeid, kus inimesel puudubki endast selge arusaam). Näiteks valetamine ei tee inimest võltsiks, sest kui keegi valetab -siis ta on lihtsalt tavaline valetaja -ja kõik võivad sellega arvestada.
Kuid klatš on midagi palju enamat. Klatšiv inimene esitab erinevaid -vastuolulisi -rolle, mis laseb teda paista erinevas valguses. Ning enamasti jätab see alati mulje, et tegu on nö hea (õigete poolel) oleva isikuga. Või siis see, et sa kohtled inimesi erinevalt.
Seega, kui sa ei taha olla võlts ja ebausaldusväärne, siis kuuluta kohe, et oled vastik süüdimatu valevorst, kes annab rohkem lubadusi, kui neid täidab. Ja põhimõtteliselt on see info olenemata ütlejast -alati tõsi...
2) Püüd kirjeldada olukordi nii, et sulle saab osaks au ja kuulsus
3) Klatš
* * *
Tegelikult on väga raske leida midagi , mis teeks inimest võltsiks peale soovi näida kellegi teisena, kui sa oled (on ilmselt olemas ka juhtumeid, kus inimesel puudubki endast selge arusaam). Näiteks valetamine ei tee inimest võltsiks, sest kui keegi valetab -siis ta on lihtsalt tavaline valetaja -ja kõik võivad sellega arvestada.
Kuid klatš on midagi palju enamat. Klatšiv inimene esitab erinevaid -vastuolulisi -rolle, mis laseb teda paista erinevas valguses. Ning enamasti jätab see alati mulje, et tegu on nö hea (õigete poolel) oleva isikuga. Või siis see, et sa kohtled inimesi erinevalt.
Seega, kui sa ei taha olla võlts ja ebausaldusväärne, siis kuuluta kohe, et oled vastik süüdimatu valevorst, kes annab rohkem lubadusi, kui neid täidab. Ja põhimõtteliselt on see info olenemata ütlejast -alati tõsi...
Mis teeb inimese võltsiks?
Teemat on juba varem käsitletud kuid see näib endiselt päevakajaline olevat.
1) päevitada end solaariumis grillkanana pruuniks (= tehispäevitus)
2) ilmuda kohale nii, et (solaariumi) päevituskreemi lõhn matab hinge (alati sama kreem!)
3) eputada kunstrindadega nagu oleks need päris
4) ebakvaliteetselt blondeeritud juuksed (kollakas...)
5) ülitugev meik
* * *
Kogu eelloetletud pinnatöötlus tekitab paratamatult tunde, et tegemist pole päris inimesega.
maanantaina, helmikuuta 08, 2010
Raske õppustel -alati raske
Olen eilsest veel väsinud kuigi kõik oli planeeritud: kogunesime Männikul, saime oma kola (killuvestid, püssid) + suusad. Mind määrati kuulipilduri abiks (eelmine kord olin tankitõrje-abi!, ja ma ei imestaks, kui varsti määratakse mind suurtükiväe tulejuhiks -kuigi mu eriala on jaosanitar), mis tähendab, et tuleb majandada ropp-raske kuulipildujaga ja selle juurde käiva moonaga.
Asusime suuskadel teele Männiku laskevälja poole. Kuulipildur võttis kulla ("kulla" on kuulip.) enda tassida ja ma mõtlesin õudusega, kuidas ma selle õhtul pimedas peale väsitavat päeva tagasi pean vedama. See mõte oli väga hirmutav.
Suusatasime ja higistasime siis. Tuleb tunnistada, et kuigi paksus lumes suuskadega rada teha on tüütu, on see siiski palju parem, kui ilma suuskadeta põlvini lumes sumbata.
Möödusime vahepeal Männiku karjääri tehtud jäärajast, kus oli hulk autoomanikke jääradasõitu tegemas. Nad nägid väga naljakad välja -kuigi ilmselt mõtlesid nad meist täpselt sama. Ületasime lageda kinnikülmunud veekogu, kus mõned kalamehed kalastasid. Üks neist demonstreeris hiigelsuurt 5 kg haugi, mille ta äsja kinni oli püüdnud...
Ühel langusel kukkus üks kuulipilduritest selili, ega pääsenud ilma kõrvalise abita enam püsti. Ta olekski sinna jäänud, kui oleks üksi olnud. Märkasin, et kukkudes läheb kiiver lund täis.
Ma kartsin juua, sest vesi veepudelis oli jääkülm. Mingi hetk muutub mõistus ähmaseks ning sa ei mõtle pika aja vältel millestki muust, kui sellest, mida on vaja teha -mitte kukkuda, vahemaad hoida, edasi liikuda...
Laskeväljale jõudes saime 10 min enda korrastamiseks ning läksime siis kohe laskma.
50, 100, 150 m. Pikali, püsti, öösihikud.
Tabasin enda meelest väga hästi -eriti 50 ja 150m pealt :) Kuigi öösiku abil sihtimine jäi mulle siiski pisut mõistatuslikuks.
Seejärel sain käsu ühele postile minna -olime seal koos kahe teise mehega. Rääkisime juttu ja aeg läks päris kiiresti.
Seejärel lasime kuulipildujat. Jälle 50 ja 100m. Oli päris pimedaks läinud ja sihikuid peaaegu ei näinud. Tabasin kahest 30 lasulisest lindist 21 ja 22. Minu imestuseks märkasin, et raskekuulipilduja tagasilöök on naeruväärselt nõrk -ent muidu on kõik muu ebamugav -käepide on paha ja lastes kipub kogu kaadervärk paigast nihkuma. Kuulipilduja on paras nuhtlus.
Kohe peale kuulipildujadrilli pidime uuesti 100m pealt vintpüsse laskma. Seekord lamades ja ainult öösihikutega (oli pime). Tabasin kolmest 10 lasulisest seeriatest 10 ja 7 ja 2. See viimane oli lastud valgusraketi valguses ja enda arvates läks kõik kümnesse... :)
Üldiselt näis olevat nii, et kui ma sihtmärki näen, siis ka taban -kui ei näe -siis eriti mitte...
Peale laskmist harjutasime varitsusvastast tegevust (märksõndadeks: tapmisala ja rullimine). Sumpasime sügavas lumes ja püüdsime oma kujutletava vaenlase laskeulatusest välja pääseda -ja see ei olegi NII kerge.
Pealikud otsustasid kl 20.30 et pole mõtet mehi suuskadel tagasi saata ja kõik pääsesid autodele ("aitäh, Jumal, et ma ei pea kuulipildujat tassima!").
Pimedas autokastis istuvad mehed tekitasid minus hämmingu ja aukartuseseguseid tundeid. Nad rassisid terve päeva raske varustusekoorma all, külmetasid valvepostidel ja lamasid lumes...--ja mille nimel? Et ühel päeval kusagil lahinguväljal sedasama kõike uuesti läbi elada -ja ehk surragi -teadmata, kas nende kannatustel on üldse jäädavat mõtet...
Tagasi Männikul oime 21.00, puhastasime relvad (kuuipildur peab lisaks isiklikule püssile ka kuulipilduja puhastama!) ja igaüks läks koju kuidas sai. Mõned läksid ka sauna.
Olin rampväsinud.
perjantaina, helmikuuta 05, 2010
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)
