Meie tegevus ei piirdunud üksnes märkide laskmisega. Iga jagu sai enne (laske)positsioonidele asumist harjutada taktikat ja rühmitumist. Olulise osa laskeülesandest moodustas tulejuhtimiskäskude harjutamine ja hääleketi rakendamine.
(Tulejuhtimiskäsk on umbes selline: "Vaenlane 200 m kella ühe suunas. Tuld! Vaenlase soomuk kella kolme suunas, kaugus 300m" vmt. Häälekett on see, kui kõik mida sõdurid paukudest ja kõrvatroppidest hoolimata kuulevad, korratakse röökides piki lahingurivi edasi).
Esialgu kavandas jaoülem flankeerivat e risttuld, kus paremal asetsev pooljagu oleks pidanud tulistama vasakpoolseid märke ja vasakpoolne pooljagu parempoolseid märke. Asi kippus pisut segaseks minema. Lõpuks laitis jaoülema abi plaani maha ja jäädi selle juurde, et iga pooljagu laseb seda, mida enda laskesektoris näeb. Selline lihtne skeem meeldis loomulikult kõigile.
Harjutasime korduvalt positsioonidele liikumist ja sealt lahkumist (=lahkudes patsutad või tonksad jalaga järgmist võitlejat jmt).
Võtsin kaitseprillid peast, sest higi paneb silmad kipitama ja ma soovin näha mida ma lasen. Kõigil on närv sees.
Võtame viimast korda sisse ringkaitse, kuulipiluja ja rühmaülem liiguvad esimestena positsioonile ning seejärel riburadapidi mõlemad pooljaod kuulipildurite tagant läbi paremale (kuulipilduja katab jao liikumist). Heidan end mingi künka juurde pikali ja otsin läbi sihiku sihtmärke.
"Vaenlane, 300m!" hüüab keegi. "Vaenlane 300m, teine pooljagu tuld!" röögib jaoülem vastuseks. "Vaenlane 300m, teine pooljagu tuld!!" karjun koos teistega ja vajutasin päästikule. Lasku ei toimu. Vinnastan relva, võtan kaitseriivi maha ning vajutan uuesti päästikut.
Üllatun. Galili päästik ja tagasilöök on naeruväärselt pehmed ja meeldivad. Kummastusega kuulan taandurvedru kriginat lukukojas. Relv on nii lihtsalt lastav.
"Ära karju enda ette vaid mulle!" röögib mulle jaoülema abi läbi laskude "Ma ei kuule muidu!".
"Vahetan salve!" karjub ta seejärel kohe otsa. "Katan!" röögin vastu ning sean relva automaattule režiimile. Galil muutub mõne aja pärast tulikuumaks....
"Soomuk kella 11 suunas, 200m!" karjutakse kusagilt vasakult. "Soomuk kella 11 suunas, 200m!!!" kordan kajana, ise samal ajal läbi dioptri kaugemaid sihtmärke piieldes ja päästikut vajutades. "Tähelepanu! lasen!" kostab nüüd paremalt TT meeste karjumine (tankitõrje) ja hetke pärast vapustas ümbrust kohutav kärgatus. On tunda kuidas maapind lasust väriseb. Pauk on nii võimas, et haarab hetkeks kõik meeled ja aistingud.
Tulistame kõike, mis paistab kuni laskemoon otsa saab. Seejärel liigume saksa täpsusega positsioonidelt ära, ning võtame mändide all taas sisse ringkaitse.
Instruktorid tulevad meie tegevust kommenteerima ja paistab, et nad on üpris rahul. Sõdurid ise näevad välja nagu oleksid äsja saunast tulnud. Kuulipilduri käsi vajab tohterdamist, sest ta käel on märgatavad põletusjäljed. Mees puutus saginas vastu relva tulikuuma rauda.
Paistab, et meil läks sooritus hästi. Instruktorid on toimunuga rahul ja kiidavad head infovahetust ja selgeid käske.
Veame end tagasi puhkealale, võtame higist märjad killuvestid seljast ja asetame nad asfaltile kuivama. On kohutav janu. Tõmbame pisut hinge ja suundume seejärel läbi tibutava vihma laskeväljale märke kokku korjama (need koosnevad raskest liikuvast metallalusest ja plastiktahvlist). Kaks märki näib olevat lootusetult kadunud ja me kammime tuima järjekindlusega laskesektorit läbi. Vihm tugevneb. Labidas seljal kõlksub närvesöövalt. Püüan ta kinnituskruvi kobamisi kinni keerata.
Märgid leitakse üles, loetakse kokku ja tõstetakse haagistele. Vihma sajab. Vantsime vihmast välja tegemata tagasi puhkealale, kus jaovanem ulatab meile pudeli vett, lihakonservi ja suure snicersi. Kell on 18.30 ja enamus meist pole terve päev midagi söönud.
Pakime oma kraami bussi ning sõidame läbi paduvihmaks tugevnenud saju tagasi Männikule. Anname asjad ära ja puhastame relvad. Meeleolu on väsinud kuid reibas. Tehakse nalja ja lahkudes soovitakse üksteisele kõike paremat.
ZEN.
