Mis teeb inimese sisemiselt võltsiks?

1) Püüd olla/näida parem, kui tegelikult oled
2) Püüd kirjeldada olukordi nii, et sulle saab osaks au ja kuulsus
3) Klatš

* * *
Tegelikult on väga raske leida midagi , mis teeks inimest võltsiks peale soovi näida kellegi teisena, kui sa oled (on ilmselt olemas ka juhtumeid, kus inimesel puudubki endast selge arusaam). Näiteks valetamine ei tee inimest võltsiks, sest kui keegi valetab -siis ta on lihtsalt tavaline valetaja -ja kõik võivad sellega arvestada.

Kuid klatš on midagi palju enamat. Klatšiv inimene esitab erinevaid -vastuolulisi -rolle, mis laseb teda paista erinevas valguses. Ning enamasti jätab see alati mulje, et tegu on nö hea (õigete poolel) oleva isikuga. Või siis see, et sa kohtled inimesi erinevalt.

Seega, kui sa ei taha olla võlts ja ebausaldusväärne, siis kuuluta kohe, et oled vastik süüdimatu valevorst, kes annab rohkem lubadusi, kui neid täidab. Ja põhimõtteliselt on see info olenemata ütlejast -alati tõsi...

Mis teeb inimese võltsiks?

Teemat on juba varem käsitletud kuid see näib endiselt päevakajaline olevat.

1) päevitada end solaariumis grillkanana pruuniks (= tehispäevitus)

2) ilmuda kohale nii, et (solaariumi) päevituskreemi lõhn matab hinge (alati sama kreem!)

3) eputada kunstrindadega nagu oleks need päris

4) ebakvaliteetselt blondeeritud juuksed (kollakas...)

5) ülitugev meik

* * *

Kogu eelloetletud pinnatöötlus tekitab paratamatult tunde, et tegemist pole päris inimesega.

Koomiline Hiina lego

Lendav lehm

Raske õppustel -alati raske

Olen eilsest veel väsinud kuigi kõik oli planeeritud: kogunesime Männikul, saime oma kola (killuvestid, püssid) + suusad. Mind määrati kuulipilduri abiks (eelmine kord olin tankitõrje-abi!, ja ma ei imestaks, kui varsti määratakse mind suurtükiväe tulejuhiks -kuigi mu eriala on jaosanitar), mis tähendab, et tuleb majandada ropp-raske kuulipildujaga ja selle juurde käiva moonaga.

Asusime suuskadel teele Männiku laskevälja poole. Kuulipildur võttis kulla ("kulla" on kuulip.) enda tassida ja ma mõtlesin õudusega, kuidas ma selle õhtul pimedas peale väsitavat päeva tagasi pean vedama. See mõte oli väga hirmutav.

Suusatasime ja higistasime siis. Tuleb tunnistada, et kuigi paksus lumes suuskadega rada teha on tüütu, on see siiski palju parem, kui ilma suuskadeta põlvini lumes sumbata.

Möödusime vahepeal Männiku karjääri tehtud jäärajast, kus oli hulk autoomanikke jääradasõitu tegemas. Nad nägid väga naljakad välja -kuigi ilmselt mõtlesid nad meist täpselt sama. Ületasime lageda kinnikülmunud veekogu, kus mõned kalamehed kalastasid. Üks neist demonstreeris hiigelsuurt 5 kg haugi, mille ta äsja kinni oli püüdnud...

Ühel langusel kukkus üks kuulipilduritest selili, ega pääsenud ilma kõrvalise abita enam püsti. Ta olekski sinna jäänud, kui oleks üksi olnud. Märkasin, et kukkudes läheb kiiver lund täis.

Ma kartsin juua, sest vesi veepudelis oli jääkülm. Mingi hetk muutub mõistus ähmaseks ning sa ei mõtle pika aja vältel millestki muust, kui sellest, mida on vaja teha -mitte kukkuda, vahemaad hoida, edasi liikuda...

Laskeväljale jõudes saime 10 min enda korrastamiseks ning läksime siis kohe laskma.

50, 100, 150 m. Pikali, püsti, öösihikud.

Tabasin enda meelest väga hästi -eriti 50 ja 150m pealt :) Kuigi öösiku abil sihtimine jäi mulle siiski pisut mõistatuslikuks.

Seejärel sain käsu ühele postile minna -olime seal koos kahe teise mehega. Rääkisime juttu ja aeg läks päris kiiresti.

Seejärel lasime kuulipildujat. Jälle 50 ja 100m. Oli päris pimedaks läinud ja sihikuid peaaegu ei näinud. Tabasin kahest 30 lasulisest lindist 21 ja 22. Minu imestuseks märkasin, et raskekuulipilduja tagasilöök on naeruväärselt nõrk -ent muidu on kõik muu ebamugav -käepide on paha ja lastes kipub kogu kaadervärk paigast nihkuma. Kuulipilduja on paras nuhtlus.

Kohe peale kuulipildujadrilli pidime uuesti 100m pealt vintpüsse laskma. Seekord lamades ja ainult öösihikutega (oli pime). Tabasin kolmest 10 lasulisest seeriatest 10 ja 7 ja 2. See viimane oli lastud valgusraketi valguses ja enda arvates läks kõik kümnesse... :)

Üldiselt näis olevat nii, et kui ma sihtmärki näen, siis ka taban -kui ei näe -siis eriti mitte...

Peale laskmist harjutasime varitsusvastast tegevust (märksõndadeks: tapmisala ja rullimine). Sumpasime sügavas lumes ja püüdsime oma kujutletava vaenlase laskeulatusest välja pääseda -ja see ei olegi NII kerge.

Pealikud otsustasid kl 20.30 et pole mõtet mehi suuskadel tagasi saata ja kõik pääsesid autodele ("aitäh, Jumal, et ma ei pea kuulipildujat tassima!").

Pimedas autokastis istuvad mehed tekitasid minus hämmingu ja aukartuseseguseid tundeid. Nad rassisid terve päeva raske varustusekoorma all, külmetasid valvepostidel ja lamasid lumes...--ja mille nimel? Et ühel päeval kusagil lahinguväljal sedasama kõike uuesti läbi elada -ja ehk surragi -teadmata, kas nende kannatustel on üldse jäädavat mõtet...

Tagasi Männikul oime 21.00, puhastasime relvad (kuuipildur peab lisaks isiklikule püssile ka kuulipilduja puhastama!) ja igaüks läks koju kuidas sai. Mõned läksid ka sauna.

Olin rampväsinud.

Vinge pilk

Miks sihik on paremal?

Et kompenseerida päästmisel tekkida võivat vasakule-alla tõmmet?

Mõõdulindi märgistus (telekool)

1) Mõõdulindi pikkus 2) klass (II täpsusklass) 3) Saksamaa siseriiklik tüübikinnitus + aasta (D99 =Saksamaa 1999 a tüübikinnitus 4) tüübikinnituse tunnusnumber

Vahva, eks? :)

Pettumus

See on hea näide petetud ootustest. Ootad, et "nüüd kohe läheb puurimiseks!" -ja siis pannakse masin lihtsalt seisma. Väga tuttav tunne...

Kus on väikesed liivakotid?

Üks asi mida kuskilt saada pole, on väikesed liivakotid. Ometi läheb neid majapidamises ja igapäevaelus pidevalt tarvis. Isegi selliseid tavalisi kotte, kuhu liiva saab panna, pole eriti võtta.

Keegi ökotalunik võiks neid kiiresti tootma hakata...

Ingrid Veidenberg - Tähismaa stiilinäide

Selline asi hakkab ikka kergelt närvidele käima. Ma saan aru, et oli keset päeva tähtsaid asjaajamisi ja auto oli vaja kuhugi parkida. Oleks võinud siis lasteaia värava lahti teha ja autoga sisse sõita. Ingrid parkis aga nii, et KÕIK ÜLEJÄÄNUD lapsevanemad pidid koos väikeste lastega üle rämedate lumevallide ronima, et lasteaeda või sealt välja pääseda.

Kamoon! Nii ei tehta! :(

Lapsepõlvetramm

Juhtusin nägema sellist armast väikest trammi, kes lükkas rööbastelt lund. Ühe tulega. See oli väga härras hetk, sest just sarnased -aga lõõtsaga -trammid sõitsid siis, kui täiskasvanud mehed olid alles väikesed ulakad poisid. Trammil oli ilus valge elevandiluukarva rool ja vahva kang, millega trammijuht edasi-tagasi väntas. Neil trammidel oli väga armas nägu.

Londoni porter 5,4 (hommikune õlleminut)

Sain oma valdusesse välismaa õlle (hind 65 krooni). Inglismaal tehtud porter. Ma tean, et inglastel on õllejoomise kohta täitsa oma teooria -põhiline idee on selles, et õlle tuleb juua toasoojalt -et kogu rikkalik maitse esile tuleks. Inglaste arvates on õllejoomine samasugune nähtus nagu veinijoomine.

Tubli eestlane sellistesse aristokraatlikesse ja Oxfordi-hõngulistesse teooriatesse mõistagi ei süvene, ja joob oma õlle ära ikka nii, nagu kõik tema esiisadki -võimaluste piires.

Mida siis pajatada Londoni porterist? Kuidas teda kirjeldada? Kes ta nihuke on?

Peale esimest õlleampsu tabas mind kohe tuttavlik tunne: "Aaa -see on ju vana tuttav Saku siirupi-porter! Ainult veidi mõrum...". Peale neljandat sõõmu sai aga selgeks, et Saku siirupiporter see siiski pole. Oli midagi hoopis muud...-tunda oli vana kummuti aroomi, mis oli segatud liisunud pubiinterjööriga, lisaks natukene niisket Londoni üürikorteri hõngu...

Kuid ka see emotsioon möödus. Mida enam ma õllesse süvenesin, seda selgemaks muutus ka õlle maitse ja iseloom.

Seda õlut pruulitakse nii, et õlleaami pannakse lisaks linnastele ka vana roheline iiri lahingulipp, mõned muistsed šoti mõõgad (õllel on tugev terase aroom), sületäis tugevast nahast valjaid ja sadularihmu, Okeaaniast purjelaevaga toodud muskaatpähkleid ning lisaks paar tõrvaseid suuski (või pigised laevaköied?). Sinna peale valatakse müriseva vesiveski paisu tagant (vesikuppude kõrvalt) võetud vett, mis on tembitud Belfasti emade pisaratega.

Nädala pärast ongi hüva märjuke valmis!

Muinasaegne kee

Teokarbid, klaashelmed. Nagu näha kasutasid muinaseestlased samasuguseid ehteid nagu Ameerika indiaanlased.

Rongaisade kaitseks

Mulle läks pisut hinge see poleemika rongaisade teemal, mis hetkel internetis kulutulena levib.

Esiteks asjaolu, et kõik need häbiposti löödud isikud on mehed. Ometigi peaks mehed ja naised Eesti Põhiseaduse kohaselt olema võrdsed...

Teiseks. Kui tõesti on nii, et 99% meestest pole moraalsetel ja majanduslikel põhjustel võimelised oma lapsi hooldama, siis miks arvata, et nad suudavad üldse tööd teha ja elatist maksta? Tegemist on ju läbinisti süüdimatu kontingendiga?

Veelgi enam. Kui kohus leiab 99% juhtudest, et eesti mehed pole võimelised olema oma laste hooldajad, siis miks lubab riik sellistel meestel üldse abielluda ja järglaseid saada? Miks pole eesti meestele kehtestatud perekonnaeksamit? Miks puudub nõue läbida enne kooselu vastav koolitus koos asjakohase eksamiga ( nagu autokool)? Miks puudub nõue hilisemaks kohustuslikuks täiendkoolituseks (autokoolis nn libedaõpe)?

Ma ei välista lurjuseid.

Ent niivõrd suur meeste osalusprotsent on kummalisemast kummaline.
* * *
Mu enda vanemad lahutasid. Põhjuseks oli isa soovimatus osaleda pidevates kodutülides, mis said alguse enamjaolt emapoolsetest olmetemaatilistest teemapüstitustest. Lapsed määrati emale (meie arvamust ei küsitud -ja ega väike laps suudagi ema ja isa vahel valida).

Isa kolis Tallinnast ära ja sai tööd kraanajuhina -lisaks hankis ta lisateenistust tuletõrjes öise vahetuse autojuhina. Mäletan ühte kuud, kui isa sai avanssi 9 rubla!!! Hoolimata oma pingutustest, teenis ta kokkuvõttes väga vähe (makstes siiski kohustuslikke alimente ning toetades võimaluste piires ka mind ja õde). Asi läks lõpuks nii hulluks, et isa pidi kolima tagasi Tallinnasse.
Ta sai tööd bussijuhina ja elas esialgu oma poissmehest paarimehe Kadriorus asuvas kööktoas. Hiljem õnnestus tal pool-ebaseaduslikult hõivata samas majas tühjalt seisev rõske toapugerik (üksainus tuba, kus sees oli ka suitsu sisseajav pliit). Ma olin sellal juba piisavalt suur ning ööbisin suviti alati isa pool (sügisel-talvel läks liiga külmaks). Olgu öeldud, et olud olid enam, kui askeetlikud -isa oleks korra peaaegu vingumürgitusse surnud, kui öösel tema reformvoodi alla asetatud lahtiste hõõgniitidega elektrisoojendi üle voodi serva rippunud vatiteki põlema süütas.

Mäletan, et meil oli isaga kohutavalt vähe raha.

Isa õmbles mu katki läinus saabastele ise uued lukud, sest uusi polnud võimalik osta (olin neid saapaid eelnevalt ise teibiga parandanud). Jalad olid kevadeti alati märjad...-ja alati oli külm.

Hiljem toetas isa aastaid õe õpinguid ja samuti minu suhteliselt suvalist olesklemist.

Vaatamata sellele, et isa tegi, mis suutis, kujundas ema talle sugulaste ringis siiski rongaisa maine...
* * *
Tahan selle looga öelda seda, et ON olukordi, kus lahutatud mehed peavad ise virelema nälja piiril -üürima korterit, maksma abielust kaasa saadud eluasemelaenu (vmt), maksma lastetoetust ning toetama lapsi -ning kõige selle juures ka ise midagi sööma ning selga saama.

On äärmiselt ülekohtune, kui selline mees "paberile kirja pandud" võlgnevuste tõttu avalikult süüdi mõistetakse.

Mida ta tegema peaks? Kas ennast üles pooma või kedagi röövima? Raha on ju vaja... :(