Katke ema Siberi mälestustest (ta oli 7 aastane):Külas oli üks peatänav. Oli piimameierei ja kontor, kus kord kuus käidi miilitsale allkirja andmas. Põllud ja kasemetsad. Suurem mets oli viie -kuue km kaugusel. Kalmõkkide onnid. Koolimaja. Postkontor. Venelastel olid muldonnid. Toas oli laudpõrand, esik ja köök muldpõrandaga.
Üks vana läti naine andis Tiiule, kes oli kõige väiksem küüditatute hulgas, iga päev kruusitäie sooja piima. Meid jäeti selle vana naise juurde elama. Tal olid ka armsad koerakutsikad.
Ema läks tööle. Ükskord toodi ta haigena koju, pandi laste voodiasemele põrandale pikali. Kartsin, et ta sureb, sest vagunis oli üks noor naine surnud ja ma olin seda näinud. Õnneks ema paranes.
Tiiu oli selles külas kõige väiksem küüditatu eestlaste hulgas ja oli sageli kopsupõletikus ja angiinis. Vanaema andis arstile kindapaari või mingi muu käsitööasja. Vene ahju peal raviti ta jälle terveks.
Elasime talvel ühes toas vasikaga, kanadega. Esiku trepi all elasid suured mustad rotid, kui uks avanes. Loomalaudad olid põhkkatusega ja külmad. Sõnnik oli laudas külmunud. Sellises külmas laudas tuli naistel lehmi lüpsta. Sealt sai alguse meie ema käte -ja jalavalu, mis elu lõpuni teda piinas, kuni surmani.
Ükskord läks ema naabrimehega metsa küttepuid tegema. Mets oli kaugel, umbes 20 km. Veoloomadeks härjad. Oli hilissügis, oktoober-november. Peaaegu talv. Härjad läksid teelt kõrvale ja nad eksisid ära. Kohale jõudsid teisel päeval, puud peal, härjad näljas ja väsinud. Emal ei olnud vilte, vaid kummikud mitme paari sokkidega. jalad olid nii külmunud, et vanaema pidi kummikud katki lõikama, et jalgu päästa. Tal ambuteeriti rajoonihaiglas kolm varvast...
* * *
Kõige kurvem kogu asja juures on see, et vanaisa ei saanud isegi võimalust oma pere ja riigi eest võidelda vaid pidi varjama ennast metsades nagu loom.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti