Esiteks seetõttu, et Eesti Riigiga seostub midagi väga lõplikku. Eesti Riik sarnaneb lumehelbele, mis talvel su kindale langeb. Teadmine, et sinu ja kõigi su teekaaslaste saatus sõltub sellest, kas sa suudad vältida Lumehelbe sulamist, on hirmutav.
Vahel tundub, et meile kõigile on antud toimuvas liigagi suur roll.
Teiseks.
Olen pahameelega märganud, et Eesti Riik kipub unustama Inimest seaduse ja kirjatähe taga. Retooriliselt on kõik kaunis ja õige: me hoolime vaestest, muretseme tagakiusatute ja hädasolijate pärast, aitame töötuid ja tunneme kaasa neile, kes on võlgade tõttu kaotanud oma kodud. Asutuste ja ettevõtete kodulehtedel ilutsevad kaunikõlalised laused missioonist ja visioonist.
Ent inimene, kes kohtub oma hädas ametnikuga, märkab peagi, et ta on muutunud nähtamatuks inimeseks, ning tema elu ja surm ei kaalu üle kirjapandut. Loomulikult võib öelda, et kirjutatu järgimine tagabki võrdse ja õiglase kohtlemise. Kuid see pole alati nii.
Alati jääb ruum tõlgendusele ja...-kaastundele.
Juhul, kui hoolitakse inimes(t)est, -tema kannatusest, ebaõnnest ja saatusest. Või tema õnnest.
Kui mitte, loeb vaid see, mis on kirjas. Siis on oluline vaid iseenda mugavus ja julgeolek. Iseenda õnn...
* * *
Head Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva, sõbrad!
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti