Rikastest

Kavatsen kirjutada blogisse väikese triloogia rikastest, keskklassist ja vaestest. Tundub, et see on vajalik erinevate asjade sõnastamiseks.
Niisiis esmalt rikastest.

Millistena me rikkaid näeme? Kes nad sellised on?
Nad elavad suurtes villades Viimsis ja Kakumäel. Nende hoovis on 2 autot. Reeglina käivad nende lapsed nn eliitkoolides. Näib, et nende võsukesed on tihti "üleriietatud" -st kannavad ka õues kalleid kleidikesi ja kasutavad spordivarustuse viimast röögatust.Vahel kohtume mõne rikkaga juhuslikult mõnel seltskonnaüritusel või perekondlikul koosviibimisel. Vahel harva juhtume külastama mõne rikka villat ning satume hämmingusse faktist, et "maja ei lõpegi ära" -ning basseini suurus tekitab meis imestusega segatud kõhedust. Me loeme ja kuuleme rikaste ennasttäis sõnavõtte meedias. Loeme nende äritehingutest ja naistevahetustest ning kujundame vaikselt põlgliku ja tõrjuva hoiaku. Meile tundub, et nad on pinnapealsed ja ülbed -keskendunud vaid kasumile, rahale ning enda huvidele...
Kui juhtume kuulma mõne rikka pankrotist, teeb see meile rõõmu, sest tundub, et pankrot on õiglane karistus tehtud pattude eest.

Kuid.

(Unustades selle, et ligimeste halvakspanu ei kaunista ühtegi inimest)
Enamus nn rikastest on startinud väga madalalt ühiskondlikult positsioonilt. Enamus neist on pidanud TPLs ja EÕMs peete rohima ja sügiseses sopas kartuleid korjama. Seega ei või nad olla meist väga erinevad. Ka nemad on tundnud tühja kõhtu ning igatsenud endale värvilist välismaa kilekotti. Ning nad on selle saamiseks midagi teinud -näidanud üles initsiatiivi, teinud tööd, loonud suhteid, võtnud riske, -maksnud nõutud hinna. Ilmselt on mõnigi rikas pannud oma varale aluse mõne pisut hämara diiliga -ent ka meie oleme poest küpsist varastanud. Meie diilid on olnud lihtsalt väikesed ja märkamatud (oleme need ka ise unustanud). Nii nagu meiegi, soovivad ka rikkad oma lastele parimat. Võimaluse avanedes panevad nad oma lapsed linna parimatesse koolidesse ning soetavad parima ja turvalisima spordivarustuse. Nad ehitavad enale villa mitte naabrite ees edvistamiseks vaid selleks, et luua oma perekonnale "head tingimused". Nad püüavad elada õnnelikult -just nii hästi, kui see neil õnnestub või millisena nad seda näevad. Nad ei vaheta oma abikaasasid mitte hobi tõttu vaid soovist olla õnnelikud. Ja neile tundub, et see võiks olla üks lahendustest. Nad ei ole kaasinimeste suhtes külmad ja ettevaatlikud mitte empaatiavõime puudumise tõttu vaid tänu ebameeldivatele kogemustele. Nad kardavad, et kaasinimesed ei ole huvitatud neist, kui inimestest, vaid kipuvad sõbraks raha või aupaiste pärast mida rikka sõpruskonda kuulumine annab. Sellest ka ettevaatlikkus sõprussuhete loomisel.

On tegelikult paljugi, mida me rikaste puhul ei tea ega näe. Me ei tea, kui palju on nende ettevõtted toetanud SOS lastekülasid või muid abivajajaid. me ei tea, mis toimub nende kodusseinte varjus. Me ei tea, kui õnnetud või meeleheitel nad on oma hinges -sest nad ei saa seda kõike välja näidata. Nad lüüakse kohe risti. Ning kujunebki nii, et üldsus näeb vaid fassaadi.

Seega jõuan ma tõdemuseni, et rikkad on "samasugused inimesed nagu meiegi". Nad otsivad sama meeleheitlikult oma õnne nagu kõik teisedki. Nad teevad samasuguseid vigu ja halbu otsuseid nagu ülejäänud. Nad on sama isekad. Nad on tavalised inimesed. Ent neil on rohkem vahendeid ja see võimendab kõike mida nad teevad või tegemata jätavad. Meil puudub tegelikult alus rikkaid moraalselt hukka mõista, sest me ei ole ise paremad. Ma usun, et me peaksime nägema metsas puid.