Vaikselt on settinud kurvavõitu arusaam, et hoolimata kaunitest mõtetest, soovidest ja püüdlustest, on välismaale elama siirdunud eestlased Eesti jaoks kadunud inimesed, kelle edukusest, rikkusest, eneseteostuse kõrgelennulisusest või isiklikust õnnest ei tõuse meie paljukannatanud kodumaale mingit tulu. Nende olemasolu ei tee Eesti elu mitte mingil moel paremaks ega edenda seda. Erinevalt II MS järgsetest pagulastest, ei saada nad kodumaale isegi mingit kraami. Parimal juhul kirjutavad vaid e-kirja, kus räägivad oma järjekordsest piknikust Vaikse Ookeani rannal ja kui lahe seal kõik oli. Ent mis on sellest kasu meile, kes me elame ikka siinsamas, kus meie vanaisad ja vanaemad heina tegid, harkadraga vagu ajasid ja põllult kive korjasid?
Välismaal elavatest eestlastest on sama palju tolku nagu välismaal elavatest välismaalastest. Võiks isegi öelda, et vanalinnas lällav inglise turist rikastab Eesti elu enam, kui Prantsusmaal elav eestlasest kunstiteadlane.
Mis kasu on meile kõigist neist meie välismaale abiellunud klassiõdedest ja klassivendadest? Ei mingit!
Vastupidi! Kohati tunduvad nad lausa reeturitena, sest hankisid hariduse ja lennukipileti vanaema piimamüügist teenitud raha eest (vanaema ärkas hommikul 05.15, et lehmi lüpsta).
Seega -välismaal elavad eestlased on lihtsalt matemaatiline 0, millega võib püüda kodumaal midagi lõputult korrutada, ent tulemus on ikka seesama -juba olemasolev. See, millega kodueestlased on ise omapäi ja oma jõuga hakkama saanud. Ja millele on kaasa aidanud Ida-Virust tulnud eestivenelane Vassili. Kuid uus-väliseestlastel ei ole selles kõiges ei osa ega pärandit.
Kahju, et asjad nii on.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
16 kommenttia:
Kui uus-väliseestlaste käest küsida, et kas kodumaale ka kunagi kavas naasta on, siis tüüpvastus on, et kindlasti tullakse siia pensionipõlve pidama.
Mõni inimtüüp kohe armastab teiste seljas elada.
Loodetavasti on neil siis vähemalt oma pensionisammas kaasas. Aga vaevalt, et keegi peale välismaal veedetud elu siia vanaduspõlve tuleb pidama. Lapsed ja sõbrad on ju kõik seal mujal. Ning vanadekodud on meil kah sellised poolpidused (vältiga Paju Mõisa ja Aa vanadekodu! Iru on nendega võrreldes kuurort). II MS aegsed pagulased tulid küll osaliselt kodumaale tagasi, sest nemad ei läinud vabatahtlikult ja kogu nende eksistents oli seotud kaotatud kodumaaga.
Ma arvan, et lahkujate kohad täidavad need, kellele elu Eestis sobib: venelased, soomlased, kalmõkid, bakistanlased ja ukrainlased. Seega pole naastes Eesti enam selline nagu lahkudes.
1. 5.15 olid lehmad ammu lüpstud.
2. Minu välismaal elavad eestlased saadavad kogu aeg mulle asju. Muidu ma käiks palja sellesamusegagi ringi - Eestist ma endale riideid osta ei jõua, korralikke küll mitte.
3. Kui inimene teenib endale välisriigis korraliku pensioni välja ja kolib siis Eestisse tagasi ning kulutab oma Eesti keskmisest palgast tublisti kõrgemat pensioni siin, siis mis pagana moodi ta teiste seljas elab, anonüümik?
Minu kogemus ütleb, et välismaal elavad eestlased ei ole kaugeltki mitte kodumaa jaoks kadunud. Meie presidentki oli ju välismaal elav eestlane. Natuke globaalsemalt oleks aeg mõtlema hakata, kui et "kui Tallinnas tööl ei käi, siis pole sinust Eestile kasu". Maailm on meie kodumaa, asukoht ei ole internetiajastul mingi näitaja.
@Lumivalgeke: Statistiliselt, kaks kolmandikku keskmise elaniku ravi- ja sotsiaalkuludest tuleb ühiskonnal kanda tema viimasel eluaastal. Või arvad, et need välismaalt tulevad vanainimesed ei jää kunagi haigeks ja põduraks, ja aina kulutavad oma "välismaal väljateenitud pensioni"?
Või lähevad välismaale arstile ja vanadekodusse? Mõte on, et soovitakse tarbida hüve millesse ei ole oma produktiivsetel aastatel midagi panustatud.
Välismaal õppimine, töötamine ja enesetäiendamine on Eesti seisukohalt loomulikult igati head, kui inimene tuleb tagasi ja soovib oma oskuseid kodumaal kasutada. Räägin pigem neist majandusmigrantidest, kes lähevad, et jääda -ja löövad ukse tihti veel pauguga kinni.
Asjadest
Ehh, kõik ei ole must-valge. Praeguses globaliseeruvas-internetiseeruvas maailmas polegi teinekord oluline, kus sa elad. Selleks ei pea Eestis elama, et oma riigile kasulik olla. Ja isegi need, kes lähevad, et jääda, tulevad vahel tagasi.
Üksikisikud ei ole ju riigi omand, mis tohivad ainult riigile hüvesid toota. Ma tahaks teada miks inimene peaks enda heaolu ohverdama (sest me elame ainult korra ja teisi võimalusi ei eksisteeri), et müstifitseeritud kodumaale kasulik olla?
"Erinevalt II MS järgsetest pagulastest, ei saada nad kodumaale isegi mingit kraami. Parimal juhul kirjutavad vaid e-kirja, kus räägivad oma järjekordsest piknikust Vaikse Ookeani rannal ja kui lahe seal kõik oli." - ei pea olema kade, ka sul on võimalus minna ja pidada piknik Vaikse Ookeani rannal. Ja üleüldse kust tuleb selline eeldus, et nood välismaal olevad eestlased peaksid saatma kodumaale "kraami"?
Ning mis demagoogia see on kui mingile palehigis töötanud vanaemale ja vanaisale rõhuda? Ma olen suhteliselt kindel, et vanavanemad tahaks oma lastelastele parimat ja kui see parim juhtub olevat juhuslikult väljaspool Eestit siis pole lihtsalt midagi teha.
Kiilike, selles on Sul ilmselt õigus, et võib kasulik olla ka mujal -ent neid inimesi, kes elavad alaliselt välismaal ja on eestile kasulikud, on siiski arvatavasti murdosa. Enamik lihtsalt on.
Troll, ma ei räägi kohustusest vaid tagajärgedest. Iga lahkunud inimesega jääb Eesti vaesemaks ja kehvemaks. Tundub, et Sa mõtled nagu majandusmigrant muiste -lähen sinna, kus on parem elu. Kus on magusamad puuviljad, soojem kliima ja parem palk. Põhimõtteliselt ei erine see mõtteviis Aafrika majanduspagulaste mõtteviisist -kuid selle vahega, et neil on kohati tõesti nälg varuks.
Ja lõpetuseks -milline on see viimane riik ja maa kuhu peaksid emigreeruma kõik need, kes soovivad oma lastele "paremat tulevikku"? ja -kas seda "paremat tulevikku" ei saaks rajada siinsamas -Eestis? Miksmitte?
Asjadest
Järjekordse anonüümiku mõttekäik on nii rumal, et sellele ei viitsi isegi vastata.
Muus osas nõus trolliga - oleks aeg ära lõpetada see riigi müstifitseerimine ja indiviidist olulisemaks pidamine. Mingi sotsiaalne või (oma aja ära elanud) poliitiline konstruktsioon ei peaks olema kellegi eluvalikute määraja või inimese väärtuse näitaja olema kasu, mida ta sellele mõttelisele konstruktsioonile toodab. Kui mulle meeldib rohkem soe kliima, inimväärne kohtlemine, arenenud ühiskond ja elamisväärne palk, siis ma lähen Floridasse kaubamajja müüjaks ja rajan endale elu seal. Ja kui ma 70-aastaselt pensionärina otsustan, et tahaks ikkagi vanavanemate talu üles ehitada ja kunagisel kodumaal surra, siis ma tulen ja elan oma 1000€ USA pensioniga siin, käin eraarstide juures (sest tervisekindlustust mul ei ole ja Eestis terviseteenused vastupidiselt levinud arvamusele siiski tasuta ei ole; kui ka oleks, ei kannataks ma välja riigihaiglate üle mõistuse madalat professionaalset taset ja teeninduskultuuri täielikku puudumist) või käin Soomes või Norras arsti juures hoopis ja palkan endale hooldusõe ja suren oma taastatud vanavanematekodus. Mitte kellelgi ei ole sel teemal möliseda, kes elavad peale eluaegset sandikopikate eest enda sandiks töötamist alla 200€ Eesti pensioniga lagunevas Lasnamäe korteris ja ei saa endale kiirabi kutsumist ka lubada, sest kirjutatud retseptide väljaostmiseks peale vee ja elektri eest tasumist enam raha ei jää. Sest kõigil olid võrdsed võimalused õigel hetkel paremasse piirkonda minna.
Nende asemele, kes siit arenenud maailmasse paremaid tingimusi otsima lähevad, tulevad veel kehvematest piirkondadest uued asemele, kelle jaoks see siin juba ongi arenenud ühiskond ja võrreldes nende endiste elutingimustega õhtumaine heaoluparadiis. See on majanduse loomulik ringkäik ja maailm on tervik, tahame me seda oma imetillukese mättakese otsast näha või mitte. Makromajanduslikke protsesse seisma ei pane ja loomuliku asjade käigu hukka mõistmine ja valeks pidamine on suht lühinägelik, et mitte öelda rumalalt oma energiat kulutav mentaliteet.
Ja vastupidi ka. Mina isiklikult ei lähe siit lähiajal kuskile, olen teadlikult valinud kodumaal virelemise paremates tingimustes õnne otsimise asemel ja jäädavalt siinse tolmu oma jalgadelt pühkinud lähisugulaste jälgedes ei astu. Aegajalt kodumaa tagurlikkusega igapäevaselt rinda pistes muidugi kihvatab sees, et miks ma pingutan ja miks ma seda talun. Kuid see on minu valik ja ma elan need negatiivsed aspektid üle, sest kui kõvasti pingutada, siis saab positiivset rohkem. Raske on, muidugi. Aga see ei anna mulle õigust neid hukka mõista, kes on teinud teised valikud ja leidnud, et hambad ristis pingutamine ellujäämise nimel ei ole nende jaoks, nemad eelistavad võimalusi ja isiklikku vabadust. Meil kõigil on see õigus minna. Selle asemel, et parema elu peale saanutele kade olla ja sappi pritsida ja süüdistada ja näägutada, võiks igaüks tegeleda omaenda eluga ja selle paremaks muutmisega. Kui minna ei taha või ei saa, võiks anda endast parima, et ka siin oleks sama hea kui seal, kuhu minnakse. Mitte selleks, et kedagi tagasi meelitada või kedagi asemele meelitada, vaid puhtalt selleks, et endal oleks parem olla ja ei peaks nii kibestunud ja sapine olema. Ja kui see heaolu on loodud, siis sõbralikult ja avasüli tervitada tagasi ka neid, kes kunagi läksid ja kahetsevad.
Ma nüüd lõpetan ära, kristlikuks hakkab kiskuma:D
Ühesõnaga - iga inimese minekud ja tulekud on tema enda asi ja me elame paratamatult globaliseeruvas maailmas. Ei ole mõtet riiki kui sellist nii kõvasti mõtteis hoida. Indiviidi vabadus on olulisem kui poliitilise konstruktsiooni tugevdamine ja säilitamine.
Anonyymi, kui on tagajärjed siis on ka loomulikult põhjused. See, et eestlased lahkuvad Eestist kehvade majandustingimuste tõttu on täpselt samalaadne olukorraga, kus Eestis kolivad inimesed äärealadelt kahte suuremasse asustuskeskusesse - Tallinnasse ja Tartusse. Ning mis veel hullem, Eesti jääb suhteliselt kindlasti alati EL ääremaaks ja kui me ei suuda juba riigisiseselt majandusliku heaolu hajutada siis milles on küsimus kui seekord on terve Eesti see õnnetu ääreala. Kas tundub ebaõiglane, kui Eesti saatus ongi jääda EL äärealaks ja varustada tuuma haritud tööjõuga?
Sest olgem ausad, Eesti ei saavuta kunagi sellist heaolu mis on vanades Euroopa riikides. Noh, tähendab teoreetiline võimalus siiski on kuid, et see ka realiseeruks oleks vaja väga palju ühiskondliku ohvrimeelsust ja veel rohkem õnne. Eesti tegi oma valikud 90ndate algul ja seda rada on väga raske muuta, kui mitte võimatu.
Põhjus miks inimesed lahkuvad on imelihtne, et elada on vaja vahendeid, et saada vahendeid on vaja teha tööd. Aga kui näiteks inimese tööd hinnatakse 80km kaugusel kordades rohkem kui siin siis milles küsimus. Ma olen sügavalt veendunud, et esmalt on inimesed truud oma perekonnale ja lähedastele ning alles siis tuleb ühiskond ja riik. Kui on võimalus oma perekonna heaolu kindlustada siis miks ta ei peaks seda ka tegema?
Väga lühinägelik on oma elu rajada lootusele, et vanaduspõlves saadab keegi kusagilt kaugelt sulle igakuiselt 1000 EUR, ja et see tagab siis finantsiline sõltumatuse (tahan joon kisselli, tahan käin isikliku Gulfstreamiga Norras eraarsti juures).
Ehk panite tähele, et Vanaema jagas matsu, et "kes ei tööta, see ei söö" ja pidas lehma seni kuni jõud sellest vähegi üle käis. Vanaduspõlves võib arvestada ainult sellega, mis on sul endal füüsiliselt kokku kogutus, olgu see süsteemist väljas asuv finantsvara ja/või kinnisvara ja/või oma hästikasvatatud lapsed.
Soovitan end kaaskommentaator Mad Max Estonia uurimistööga kurssi viia.
Anonyymi, tähendab see, kes jääb ulmelistele sammastele lootma jääb ka suure tõenäosusega nälga (seda siis kohe otseselt Aafrika mõistes).
Mõtlev inimene hajutab riske, mida suurem valik nii füüsilisi kui finantsinstrumente on seda suurem tõenäosus, et vanaduspõlveks ka midagi arvel on (seda eeldusel, et ta majandab neid ise). Ise arvan, et need, kes investeerivad ainult pensionisammastesse silme ees Veerpalu "puhkusereklaam" on suht-koht idioodid.
Kuid seda enam peaksid inimesed säästma ja valmistuma vanaduspõlveks, kuid see pole ju Eestis võimalik - enamus rahast läheb ju toidu ja elamiskulude katteks. Näiteks Aasias säästavad inimesed keskmiselt 20-30% oma sissetulekust, et siis vanaduspõlves olla sõltumatud. Ka on hea näide kui vaadata kuidas Hiina ostab hetkel kulda, nad ei taha jääda rohelist värvi paberiga ja IOU-dega, nad hajutavad riske. Just välismaal tööd tehes on võimalus selleks valmistuda kuna on suurem sissetulek ja seeläbi ka säästmisvõimalus (iseasi kes ka säästavad ja kes kulutavad kõik mingi nänni peale ära). Loomulikult on välismaal oht, et poliitilise olukorra halvenedes peksavad kohalikud immigrandid välja või halvemal juhul surnuks, nii, et tegemist on high risk/high reward olukorraga.
Mulle ei mahu see ikkagi pähe, et miks ei saa heaolu Eestis luua? Näiteks Soome oli enne sõda eestist oluliselt vaesem maa ning peale sõdagi plekkisid nad Venelastele hiiglaslikku sõjamaksu. Jah, suur hulk somme töötas Rootsis ja osa kolis pärastpoole Hispaaniasse, ent keegi ei kultiveerinud mõtteviisi, et "Soome on peldik, elada pole siin võimalik, kõik on saast jmt".
Võibolla ei propageeritud seda mõtteviisi sellepärast, et alles äsja olid sajad soome mehed ja naised seda maad kaitstes võidelnud ja hukkunud? Kuigi -ilmselt oli see tohutu rumalus, sest nagu näha, seadsid nad Soome Riigi enda heaolust kõrgemale ning lausa müstifitseerisid seda institutsiooni.
Ning surusid peale sõda hambad risti ja ehitasid oma riigi üles enda tervise hinnaga. Tõsi, väikeseks kompensatsiooniks oli oma väike mökki järve rannal, mis suudeti soetada alles kuldsetel 70ndatel...
Ja nüüd ronivad eestlased Soome, et lõigata soomlaste vaeva vilja. Ning mis veel hullem -kiruvad mahajäänud kodumaad!
Toon veel ühe näite. Teatavasti on olemas mõned kultuurivaldkonnad, mis on Eestis esmaklassilised (nö maailmatase) -üheks selliseks on näiteks ehtekunst. Ja miks see nii on? Sellepärast, et eestlased ei ole oma ideedega välismaale emigreerunud vaid püsivad valdavalt kodumaal ning ajavad püsivalt oma asja. Samuti ei virise nad, et "Eestis on kõik saast, midagi siin ei toimu jne". Tulemuseks on see, et välismaalased kipuvad Eestisse õppima ja täiendama. Ning näitused, mida meil korraldatakse on tõeline maailmatase.
Kuid jah -on võimalik, et tegelikult on nad kõik läbinisti õnnetud ja ka tervis pole enam päris see...
Ma toon sulle näite miks Eesti ei jõua heoluriikidele järgi. Soome SKP on suurusjärgus ca. 170 miljardit eurot, Eesti SKP on kuskil 15 miljardit. Kuna Soomes elab ca. 4 korda rohkem inimesi siis jagame ka selle 170 viiega ehk saame 42.
Et Eesti jõuaks Soomele järgi peab tema majanduskasv olema kordades kiirem kui see Soomes on ja ka kukkumised ei tohi olla suuremad kui Soomes. Tõenäosus, et nii ka juhtub pikemas perspektiivis on üliväike kui täiesti võimatu.
IIMS järgselt oli ju Euroopa purustatud ja seeläbi alustasid ka riigid suhteliselt samadelt positsioonidelt. Eesti taasiseseisvudes olid aga need vanad riigid nii kaugele eest saanud, et nüüd neid püüda on...
Sinu toodud näide on niššimajandus, see ei saa kunagi suureks tööstusharuks, kuigi sellega saavad osad inimesed endid elatatud. Eesti probleem on see, et me oleme liiga väike, rahvaarvult - me ei suuda üleval pidada kohaliku tarbimisega keerulisemaid tööstusharusid, seeläbi ka ei saa tõusta keerukamat tööstustoodangut tootvate riikide sekka. Jah meil on loodud Skype, kuid see loodi välismaise raha eest. Kuna sellised pisikesed niššiharud ei saa kunagi domineerivaks siis on Eestil kaks valikut - kas olla rikkamate Euroopa majanduste tehaste asupaigaks, kus on emamaast odavam tööjõud. Või me hakkame müüma oma loodusvarasid (ja seda kiirenevas tempos), et finantseerida teiste sektorite arendust, sellega kaasnev aga oht, et kui areng ei tule piisavalt kiiresti siis meile jääb lage maa ja tühjad pihud.
Seda on väga halb öelda, aga me sattusime iseseisvuma kõige halvimal ajahetkel. Naftapõhine majandusmudel on languses ja seeläbi on ka otsa saamas võlapõhine heaoluühiskond (just läbi selle võime me saada teistega samale tasemele, aga ainult juhul kui me suudame hoida oma positsiooni siis teatud aja möödudes nad lähenevad meile selg ees).
Seda "Eestis on kõik saast, midagi siin ei toimu jne" teksti ei pea tähele panema. Tuleb mõista ajakirjandust - mida provokatiivsem seda rohkem lugejaid ja seeläbi ka reklaamiraha. Loomulikult võib tekkida mulje, et kõik lahkujad ainult negatiivselt mõtlevadki kui nii neid esitatakse. Uuriv ajakirjanik, kui sõltumatu ja objektiivne nähtus, on ammu ajaloo hämarustesse kadunud. Parim mida üksikisik teha saab on panna kinni televiisor, tõmmata välja netikaabel ja lugeda raamatuid ning rääkida näost näkku teiste inimestega.
Olgu, sai nüüd sellest teemast kirjutatud.
Rahvaarvu saab ju sündivuse tõstmise abil parandada? Aga siis on muidugi jälle kohe kodanike õiguste riive, sest tundub nagu keegi sunniks jne. Ning miks peaks Eesti võistlema majanduses Hiina riisitootjatega?
Või peaks keegi välja ütlema, et Eesti järgmise 50a eesmärk on keeleline, kultuuriline ja rahvuslik väljasuremine ning igakülgne leplik allakäik. Sest "asjaolud on sellised" ja "meid on liiga vähe" ning "me elame üks kord".
Kas tõsti ei ole olemas mõnda normaalsemat ideed?
Asjadest
Ma lisaks sellele küsitlusele "Kas eestis on mõtet elada?" ka sellise vastusevariandi: "Ei ole vahet, kus kohas elada, sest elu mõtte ja -rõõmu saab ainult inimene ise endale anda."
Kes sõidab üle mere, vahetab taeva aga mitte iseloomu.
Kes vingus siin, see vingub ka seal. Erinevus on ainult - mille üle ja kui kõva on kisa:))
Lähetä kommentti