torstaina, syyskuuta 14, 2006
Kabel
keskiviikkona, syyskuuta 13, 2006
Puuriit
Puuriidaga meenub mulle kohemaid see õnnis aeg, kui ma pidin vanaema juures maal elama. Oli täiesti kindel, et ühel sügishommikul ütles vanaema midagi sellist, et" noh poiss- mine näe lao need puud lauda taha riita!". Aga kuid raisku oli ju tavaliselt mingid 10 tonni. No eks ma siis ladusin- vaheldumisi vanaema sõimuga, kes manas minu laiskust ja kobakäplust sirge riida tegemisel. Eriti hull oli veel siis, kui kohal juhtus olema mu oivikust tädipoeg- kes oli riidaladumise meister ja kes käis isegi seal pronksmehe juures automaadiga tuld valvamas. Tegelikult on isegi raske ette kujutada, kui okslikke halge olemas on...
torstaina, syyskuuta 07, 2006
Süütud ohvrid
Hirmus Trepp
Madalmaade koolkond
Mingid karbikesed- kokku 5
keskiviikkona, elokuuta 30, 2006
Tõeline Ratas
Silm lausa puhkab sellist kena ja lihtsat ratast nähes. Minu meelest on 52 käiguga, läikivad, ära maalitud ja kirju täis olevad rattad totrad. Lisaks veel need super-hüper-mega venivaid, tuule - ja kukkumiskindlaid spetziaalseid rattariideid kandvad ratturid...- no kas ei võiks lihtsalt hüpata ratta selge ja tunda väntamisest mõnu ilma, et peaks koguaeg käike vahetama ja kiirendama? Kas kahest rattast, pedaalidest ja lenksust jääb tõesti väheks? Kuhu siis ikka nii kiire on?
tiistaina, elokuuta 29, 2006
torstaina, elokuuta 24, 2006
Meeste maailm

Sellise rolleri omanik ei pea enam midagi tõestama- on sõnadetagi selge, et ta on lahe mees. Nagu selgelt näha võib, on kõik need, kes on hiljuti omale Mercedese ostnud, haledalt petta saanud. Mersumees on sellise riista kõrval täiesti armetu tolvan...

Kunstiakadeemia tudengid võivad ennast vigaseks pingutada, aga nii shefi asja ei suuda nad eluilmaski välja mõelda! Praegult kasutavad seda stiilset vagunelamut ehitusmehed ajutise kodu ja laoruumina. Põhimõtteliselt võiks sellele ka roomikud alla panna. No mida iganes.
maanantaina, elokuuta 21, 2006
Must obelisk

Tähendab- ma uhasin just suurel kiirusel mööda kõnniteed edasi, kui korraga nägin seda mälestusmärki. Oma staatilisuse ja elegantse kõrgustesse pürgimisega on see obelisk täiesti tõsiseltvõetav monument teiste Tallinna mälestusmärkide seas.

Esimese raksuga vaatasin, et- misasja- mingi dush või? Tegelikult on see muidugi tavaline tänavavalgustuslamp. Aga võiks ikkagi ka sellise suure avaliku dushi teha. Linnapea ratas midagi rääkis ju tallinna esinduspurskkaevust? No see võiks just sellise suure dushi kujuline olla- saaks ju pesta kah ja. Asjal oleks nö praktiline väärtus- pealegi võiks seda turistidele ikkagi kui purskkaevu välja käia- ega nemad aru ei saa- usuvad nagunii kõike.

Selle ronimisredeliga mängisime me väikestena raketti. See keskmise toru ots on tavaliselt lahti (sellel on mingi mumm seal) ja sinna saab liiva panna- liiv on raketi kütus. Siis ronid koos paari sõbraga sinna pulkade peale ja hakkad tasapisi liiva torust välja keerutama- sõbrad teevad samalajal "uaaaaa" ja "ränn, rännnnn". Mingi hetk sa teatad, et "mehed- meil hakkab kütus lõppema- peame raketi maha jätma!". Tavaliselt läks selle jutu peale keegi ennastohverdavalt uut kütust hankima (ja sai surma)- või siis oligi päris evakueerumine.
sunnuntaina, elokuuta 20, 2006
Ema ja lapse keskus

Seal majaksesel on kirjas "ema ja lapse keskus". No ma ei tea- kas see pole keskuseks siiski nagu liiga väike või? Kahju kuidagi...- lapsed, kes seal keskuses käivad peavad kandma muidugi kaltsukatest ostetud riideid...- ja mida sellises keskuses üldse teha- kaarte mängida või?
Ma ütlen- need kollased asjad on mulle alati meeldinud! Näiteks seesamune siin- no kas ta pole ilus ja praktiline? Esiteks saab seda igatmoodi tõsta- mis on väga suur eelis. Teiseks on ta raske ja kandiline- mis tähendab seda, et sellest saab igasuguseid asju ehitada, kui soovi on. Ja väga ilusa kujustusega- hästi mehine! Täitsa nagu lego!
Sipelgatel on siin asfaltis pesa. Mul mõtted läksid kohe sellele, et eluks on ikka nii vähe vaja.
perjantaina, elokuuta 18, 2006
Vana-hea Eesti mets
Mul läheb alati süda soojaks, kui vahel jälle metsa satun. Ja ega Eesti mets pole nagu need Läti männikud või Soome kuusikud, kus võib igavusest ära surra. Eesti metsas on igasugust värki. Peale retke kalli kodumaa metsas on kõik raskused mida elu sulle ette üritab veeretada, lihtsalt nohu ja titejutt.

















