Sain just teada, et tüdruk, kes elas mu kõrvalparaadnas ja keda me kunagi koos sõbraga nöökisime, on pussitanud meest, kelle ta omale koju oli tirinud.
Kunagi 80ndatel pussitas üks teine naine (kokk) samuti ühte meest -otse sööklas (sõbra isa nägi seda pealt).
Samuti suri oma naise käe läbi (pussitamine) minu vanaema naabrimees.
Mida sellest kõigest järeldada? Ja mis veel tähtsam -kas me peaksime kartma? Panen üles ka vastava küsitluse -selgitame tõe välja!
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
4 kommenttia:
ah teie nöökisite seda tüdrukut. vaat kuii kenad härrased!
kui inimene on olnud vaimselt alla surutud (kiusatud, mõnitatud) siis pole ime, et ükskord tema karikas saab täis ja piisab väikesest nükkest, et juhtub see, mis ammu küpses - afektiivne atakk.
Niisiis ei maksa teise inimese kannatust proovile panna, kogu aeg ainult oma soove ja õigusi taga ajada.
Nojah. Eks me jah tirisime teda vist liiga sageli patsist. Ega nüüd ei julgegi enam sinnakanti jalutama minna.
Tegelt on niigi imelik, et kõik kõiki koguaeg ei pussita juba...-sest põhjust on ju küllaga.
tegelikult on siuke pussitamine ju jube loogiline: naine teeb köögis süüa, koorib noaga kartuleid, näägutab, kui mees jälle purjus peaga kakerdab. mees hakkab naist klohmima ja juukseidpidi mööda tuba tirima... naine äsab noaga puhtalt refleksist. ongi kogu moos.
nii see elu käib. juhtub ka paremates perekondades, kui neil juhuslikult köögikombain lihtsamaid töid ära ei tee. siis pole naisel pussi käepärast kohe.
Tõsi ta on. See pussitamine on eesti naistel juba vana traditsioon -muinasaegsed naised kandsid ju kõik nuga vööl. Ja küllap just meeste pärast. Samas peab mäletama, et võibolla kartsid mehed just rohkem, sest nende varustusse kuulus ka oda, tapper ja sageli ka kilp või mõõk. Ma arvan, et mehed elasid pidevas hirmus, et saavad äkki noa neeru ootamatult...
Lähetä kommentti