Surnuaiad on väga romantilised. Mulle on alati meeldinud hauakividelt tekste lugeda ja arvutada, kui kaua keegi elas ja oli. Kunagi ammu, kui ma pidin haiglas olema, mis asus otse surnuaia kõrval, oli patsientidel selline lõbustus, et kui kedagi teiselpool aeda maeti, siis passis alati umbes 7-8 haiglariietuses patsienti kiviaial ja jälgis huviga matsusetseremooniat. See oli justkui draamateatri suveetendus. Kujutage aga ette, kuidas võisid tunda ennast matuselised, kui mingites lillelistes kostüümides tõbised neid 5m kauguselt üle kiviaia vahivad. Jube vahva küll, eksole?
keskiviikkona, helmikuuta 18, 2009
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
3 kommenttia:
mina fännan ka surnuaedasid. meil oli surnuaed kohe keset küla, ma kõndisin sellest lapsepõlves iga päev kas läbi või mööda. päris tihti käisin ka niisama jalutamas ja inimeste eluaastaid arvutamas. oh neid aegu ammuseid...
Teinekord, kui sa jälle Tallinnasse jõuad, võiks ju sõpradega mõnel kalmistul "kevadise jalutuskäigu" teha? :)
kindlasti! ma orgunnisin kunagi hingedepäeva õhtul trehvi helsingi kuulsaimasse surnuaeda. minu meelest väga lahe oli. teised ka eriti ei julgenud vinguda...
Lähetä kommentti