Hoolimata sellest, et naistöökaaslased vehivad tööl kahe eest, teostavad korralduslikus mõttes nõudlikke projekte ja hoiavad üldise masinavärgi õlitatult toimimas, ei tõsta see meeste silmis naistöökaalaste väärtust karvavõrdki. See, kas naistöökaaslane on lõpetanud vaid algkooli või hoopis doktorantuuri, ei muuda meeste suhtumist absoluutselt. Nad käituvad nii, nagu oleks naiste puhul tegemist naiivsete ja pisut juhmide ullikestega, kes ei suuda kunagi meeste tohutute intellektuaalsete kõrgusteni küündida.
Sest kusagil oma alateadvuses mäletavad need mehed hämaralt, et naised on lollid ja neile tuleb kätte maksta.
See on väga huvitav seisukoht. Mis sellise põneva mõttekäigu tingib? Mis on selle nö päästikuks? Pakun välja mõned variandid:
1) mehed on kauges lapsepõlves -või kooliajal- kogenud naistepoolset vaimset või füüsilist vägivalda. Kõik järgnev on meeste vaikne kättemaks sellele ülekohtule.
2) mehed mäletavad, et kusagil aegade hämaruses (= algkoolis) olid tüdrukud neist targemad ja eeskujulikumad õpilased. Nüüd tõestavad nad vastupidist...
3) mehed suudavad oma väärtust defineerida vaid naistöökaaslastega vastandumise kaudu. Mida lollimad on naised -seda targem on mees.
4) mehed on kaotanud ühiskonnas tänu võrdõiguslikkuse-propagandale oma kangelas -ja juhirolli ning maksavad selle eest tasapisi kätte. Saboteerivad, kus saavad.
5) mehed on mingil kombel jõudnud tõdemuseni, et naistöökaaslased ei vaja tähelepanu, tunnustust ega abi. Võimalik, et mehed tajuvad mingit ohtu...
Igatahes näib põhjus olevat seotud teatud solvumisega...
1 kommentti:
solvumine ja naistele kättemaks võib olla tingitud ka sellest, et kunagi (aga võib olla eile, hetk enne mõne "süütu" naise solvamist) ütles mõni naine neile "ei". see käib meheau pihta ja sellest lihtne järeldus, kõik naised on litsid, mida nad siin tarka ja keerulist tööd teevad
Lähetä kommentti