Noh -põhimõtteliselt on etiketil Jõulusoku (JS6) kohta kõik juba ära öeldud. Pole muud, kui tee nägu tahmaseks ja vala JS6 sisse. Ja ongi nagu kogu filosoofia. Kuid säilitagem siiski professionaalsus ja lähenegem teemale süvitsi. Esiteks pole JS6 promilliarvust "6" hoolimata sugugi teab´mis kange õlu. Tegelikult tundub isegi täitsa lahja.
JS6 on just selline õlu, mida mu õnnis Lell omalajal pruulis. See käis nii, et ühel hommikul -mida ainult Issand ise teadis -veeretas lell oma hiiglasliku manomeetriga (mahutavus min 100l) õlleankru keset elutuba ja jäi seda siis äraseletatud näoga hellalt vaatama. Seejärel kangutas ta lahti püti peal oleva kaane ja üritas selgusele jõuda, mis olekus õlletünn seestpoolt on. Õlletünn haises muidugi vana õllevirre järgi ja oli ka muidu kahtlane.
Siis vinnas Lell (täis õnnist toimekust) õlleankru vett täis, lisas hellalt tallelhoitud maltoosa ja priskelt suhkurt -ja kui hästi meenutada -siis ka pulga või paar pärmi. See tehtud, keeras Lell õlleankru kaane kinni ja jäi ootama. Umbes tunni aja pärast muutus ta juba rahutuks ja läks uurima, kuidas õlletegu edeneb ja kas manomeetri näit on juba muutunud (ega see pole naljaasi, kui õlleankur lõhki lendab!).
Kui õlleankrul oleks olnud aken, oleks Lell hardalt ainult selle aknakese ees istunud, ja pütis toimuvat jälginud. Paraku aken puudus ja nii jäigi õllega toimuv Lelle eest saladuselooriga varjatuks.
Peale kohutavaid hingelisi kannatusi -mis kestsid umbes poolteist päeva -avas lell lõpuks õllekraani ja lasi pruunisegusel kesvajoogil purki voolata (mingi suvaline vana hapukurgipurk).
"Pole viga! Käib küll!" märkis ta peale paari purgisõõmu asjatundlikult -ning lasi purgi ääreni.
Ainus, mida ma tollal ei osanud aimata, oli fakt, et tegu oli kõige ehtsama Jõulusoku-õluga.
Head jõuluootust kõigile õllesõpradele! Jõulude ajal näeme!
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti