Panen kirja mõned märksõnad reedesest Tiit Mereni loengust sellises järjekorras nagu nad ilmusid. Ettekanne ise oli väga huvitav ning ilmestatud ohtra naturaalse pildimaterjaliga.
- NATO korjab lahinguväljalt üles kõik vigastatud -olgu oma või afgaan (sh taliib). 70% vigastatutest ongi kohalikud
- Afganistaanis asuvate Briti üksuste haigla asub keset lagedat kõrbe mida valvatakse radarite, kopterite ja patrullüksustega
- käesolevast aastast alates jagavad britid haiglat USA-ga (mis tähendab teatud sisepingeid)
- kui saabub järjekordne kopter haavatutega ja sõdurid asetavad välja toodud kanderaami maha, et minna kopterisse uue järgi, tähendab see seda, et väljasoleval kanderaamil olev sõdur on juba surnud
- haiglasse toodud haavatuga asusid esimesena tegelema EMO (erakorralise med. osak). Kirurgid seisid seni põrandale tõmmatud värvilise joone taga.
- esimene küsimus uue vigastatu kohta on: bad or good? (hea või paha? = kas oma või taliib?). Kui tulnuk on "bad" otsitakse ta põhjalikult läbi hoolimata tema vigastuste raskusest. Silmadele seotakse side (et taliib ei näeks kirurgide, eriüksuslaste jm nägusid, arvu ega hoone paigutust)
- head ja pahad on kõik samas ruumis ning on üksteisest eraldatud vaid riidest sirmidega
- kõik kirurgid ihkavad olla sõjakoldes, sest see annab erakordse erialase kogemuse. 100 hulgitraumat nädalas teeb Afganistaani briti haiglast "maailma kiireima traumahospitali"
- info vigastuste iseloomu, kellaaaegade, manustatud medikamentide jmt kohta kirjutatakse markeriga haavatu ihule -sellisel moel liigub haiguslugu haavatuga kõikjale kaasa
- inimene talub palju! Infektsioon on lapsemäng! Peamine on säilitada rahu ja kasutada kiireid ja käepäraseid meetodeid
- paljud tsiviilmeditsiini dogmad kukuvad kokku
- brittidel oli olemas spetsiaalne mees, kes tegeles teemaga "milliseid vigastusi tekitab sõdurite kaitsevarustus?"
- pealtnäha väikesed vigastused on petlikud (sees on kõik purustatud)
- miiniplahvatusest saadud vigastused on ühed rängimad: kogu sodi ja pinnas lüüakse alt üles sügavale kudedesse. Jäsemetest ulatuvad välja pikad söestunud luuotsad, reeglina tuleb eemaldada mõlemad jäsemed + genitaalid. Tihti saavad vigastada ka nägu ja käed (pauk tuleb alt üles)
- kõigide haavatute edasise käekäigu kohta antakse Inglismaalt tagasisidet. Samuti kommenteeritakse teostatud "remondi" tõhusust ja asjakohasust
- vigastatud lastele tulistatakse valuvaigisti spetsiaalse püstoliga otse luuüdisse (veenid pole enamasti leitavad)
- taleban püüab korraldada lahinguid külades, et Al Jazeera saaks filmida tsiviilohvreid. Paljud taliibide antud lahingud on planeeritud selliselt, et tekiks palju kõrvalisi ohvreid
- 19 aastabe briti sõdur kaotas mõlemad jalad, genitaalid ja ühe käe. Inglismaal nimetati teda "ootamatuks ellujääjaks"
- vigastatud taliibidega käitutakse sama eetiliselt kui NATO sõduritega
- kasutusel on äärmiselt tõhusad portatiivsed digiröntgenaparaadid, mis võimaldavad pildistada haavatut otse voodis. Röntgenpilt on kohe ekraanil nähtav. Väga kiire!
- esineb tohutu hulk hüppeliigesevigastusi (= sõdurid roomavad kannad püsti), mis on väga raskete tagajärgedega: väljas on väike auk kuid sees on kõik sodi (isegi kui jalg jääb alles, ei saa sellega enam normaalselt käia ja valud on kestvad ja pidevad -proteesid on paremad)
- rasked exit-avad. Kõige hullemad on vaagnapiirkonna vigastused. Vaagna venoosset verejooksu on peaaegu võimatu peatada...
- kõik käepärased variandid on lubatud
- brittide peamine probleem koostöös eesti kirurgidega: "is it legal?"
- ka kõige raskem lõikus ei kestnud üle tunni (kiirus on esmatähtis!). Primitiivsuse aste on väga kõrge
- britid ei käitunud surnud kudede eemaldamisel just väga säästvalt
- esmased reeglid 1) ellu jätta 2) veri kinni 3) tampoonid sisse (et kusi jm ei jookseks kõhtu) -> 4) lõplik remont hiljem
- kohalikud haavatud saadetakse kohalikku haiglasse, kus nad reeglina ära surevad (haigla on vaid neli seina). Pereliikmed on hakanud paluma, et haavatud saadetaks kohaliku "haigla" asemel koju
- kohalikud palusid, et NATO sõdurid ei annaks lastele enam kommi ja nätsu, sest öösel tulevad külla taliibid, kes lasevad maha iga mehe, kelle kodust leitakse mõni välismaa päritolu ese (nätsupakk). Päeval tulevad külla NATO sõdurid, kes uurivad ega külaelanikud taliibidega koostööd ei tee...
- vigastatud tüdrukutele ei tule perekond järgi, sest neid pole võimalik tulevikus mehele panna ja pruudiluna saada
- kirurgid kombineerivad kohalikele taastavaid lõikusi (näit. et näovigastusega inimene saaks hiljem süüa ja huuled peaks vedelikku kinni). Taastavad operatsioonid pole kohalikele tegelikult ette nähtud
- mida teha, kui süda seisab? Rinnak tangidega lahti (ei mingit kätepesu!), roided avatakse nagu raamat ja tehakse kätega südamemassaaž
- ühe haavatuga tegeleb korraga 5-6 kirurgi (hulgitraumad)
- haavatu stabiliseerimiseks kasutatakse eelsoojendatud verd ja plasmat
- Grillmaks = maksavigastused kõrvetatakse kinni
- põlenud nahk nühiti kehalt maha väikeste nõudepesuharjadega. Seejärel tehakse pikad sisselõiked, et vältida põlenud naha kokkutõmbumist (fassiotoomia)
- haavatu kõhuõõnes oli pikk vihmauss, kes püüdis läbi kateedri augu välja ronida
- mõnel haavatul kuniseb kogu kõhuõõs ussidest (parasiidid)
- mõnda jalga pole mõtet säilitada, sest proteesid on paremad (tihti lasevad sõdurid jala hiljem ise amputeerida, et asendada see korraliku proteesiga)
- Kandaharis on NATO liikmesriikide lipud pidevalt pooles vardas
- teatud puhkudel on hea lasta haaval -5 päeva sidemetes mädaneda. Kuigi sidemed haisevad ja valguvad mäda täis, on haav peale sidemete eemaldamist perfektselt puhas ja korras. Kogu haavas olev saast jääb sidemesse
- kartulisalati komponendid toodi lahkumispeo tarvis Kandaharist kopteriga
- sõja -ja katastroofimeditsiini peaks Eestis õpetama erinevatel aluste tsiviilkirurgiaga
- Eesti vajab lahinguväljadele rohkem parameedikuid ja kirurge
- NATO riikidel on tekkinud raskused uute sõdurite (sh paramedikute ja kirurgide) värbamisega palgaväkke kuna palgaarmee tõttu puudub ka reserv. Eesti ja Soome on ainsad erandid.
3 kommenttia:
Täitsa pael....konkreetne lihakombinaat. Ma mõtlen sellele mis toimuks Eestimaa pinnal läbiviidava sõjalise konflikti käigus haavtutega. Sellisest asjadest nagu haavatuid evekueerivad kopterid, turvatud haiglad (kopterid, radarid jne) piirijoone taga seisvad kirurgid, ultramoodsad röngteniaparaadid jne tuleb vist ära unustada ja jääb ainult Darvinistlik evolutsiooniprotsess - ellu jäävad tugevamad ja need kel rohkem sõduriõnne (loe: Jumalik ettemääratus). Mis kaemused sul veel tekkisid just Eestiga seoses?
Sellised väga konkreetsed kaemused, et:
Eesti pole valmis sõjalise suuremastaapse konflikti või loodusõnnetuse korral oma sõdureid või elanikke aitama.
nagu ka sellest loetelust ilmneb, on sõjameditsiin pisut teistsugune, kui tsiviilmeditsiin -reageerima peab kiiresti ja käepäraste vahenditega (mis tekitab tsiviilhaiglate personalil ilmselt suuri tõrkeid). Teiseks puuduvad eestil -peale ühe -parameedikute ja kirurgide meeskonnad, keda saaks koos tehnilise varustusega kiiresti probleemsetesse kohtadesse paisata.
Kuid seda kõike on kavas muuta ja arendada. Ilmselt oleks hetkel tegemist improvisatsiooniga, kus keegi ei tea mida tegema peab. Ma arvan, et päris palju inimesi sureks lihtsalt tänu ebapädevale abistamistegevusele.
Aitäh sulle kokkuvõtte eest! Olen ise olnud paaril meditsiinialasel kursusel seoses õpingutega ja korra ka USA mereväe sõjalaeval, kus ameeriklased pidasid meile umbes samasisulise loengu. Rõhuasetus oli seal aga tegevusele enne medkopteri saabumist ehk siis sõduriga kaasas oleva varustuse kasutamine tema elu päästmiseks. Ja nagu praegu, tekkis mul ka siis mõte - kas see kõik on seda väärt? Kui kõrgelt hindab inimene oma elu, et jätkata seda nii nagu too 19-aastane inglise sõdur, kellest sa kirjutad? Aga see on pikem teema...
Ja nõustun sinuga 100 protsenti, et tegutsemine maakonnahaiglas valvearstina ei valmista sind kuidagimoodi ette selleks, millega tuleb sul rinda pista sõjakoldes või äärmisel juhul siinsamas kodumaal nt katastroofijärselt.
Lähetä kommentti