Sain oma valdusesse välismaa õlle (hind 65 krooni). Inglismaal tehtud porter. Ma tean, et inglastel on õllejoomise kohta täitsa oma teooria -põhiline idee on selles, et õlle tuleb juua toasoojalt -et kogu rikkalik maitse esile tuleks. Inglaste arvates on õllejoomine samasugune nähtus nagu veinijoomine. Tubli eestlane sellistesse aristokraatlikesse ja Oxfordi-hõngulistesse teooriatesse mõistagi ei süvene, ja joob oma õlle ära ikka nii, nagu kõik tema esiisadki -võimaluste piires.
Mida siis pajatada Londoni porterist? Kuidas teda kirjeldada? Kes ta nihuke on?
Peale esimest õlleampsu tabas mind kohe tuttavlik tunne: "Aaa -see on ju vana tuttav Saku siirupi-porter! Ainult veidi mõrum...". Peale neljandat sõõmu sai aga selgeks, et Saku siirupiporter see siiski pole. Oli midagi hoopis muud...-tunda oli vana kummuti aroomi, mis oli segatud liisunud pubiinterjööriga, lisaks natukene niisket Londoni üürikorteri hõngu...
Kuid ka see emotsioon möödus. Mida enam ma õllesse süvenesin, seda selgemaks muutus ka õlle maitse ja iseloom.
Seda õlut pruulitakse nii, et õlleaami pannakse lisaks linnastele ka vana roheline iiri lahingulipp, mõned muistsed šoti mõõgad (õllel on tugev terase aroom), sületäis tugevast nahast valjaid ja sadularihmu, Okeaaniast purjelaevaga toodud muskaatpähkleid ning lisaks paar tõrvaseid suuski (või pigised laevaköied?). Sinna peale valatakse müriseva vesiveski paisu tagant (vesikuppude kõrvalt) võetud vett, mis on tembitud Belfasti emade pisaratega.
Nädala pärast ongi hüva märjuke valmis!
1 kommentti:
Võin saladuskatte all teatada, et minu universumi kanalisatsioonisüsteem on ühendatud AleCoqi vabrikuga. Paksema kraami võtab vahepealt Pere leiva vabrik maha.
Lähetä kommentti