Raske õppustel -alati raske

Olen eilsest veel väsinud kuigi kõik oli planeeritud: kogunesime Männikul, saime oma kola (killuvestid, püssid) + suusad. Mind määrati kuulipilduri abiks (eelmine kord olin tankitõrje-abi!, ja ma ei imestaks, kui varsti määratakse mind suurtükiväe tulejuhiks -kuigi mu eriala on jaosanitar), mis tähendab, et tuleb majandada ropp-raske kuulipildujaga ja selle juurde käiva moonaga.

Asusime suuskadel teele Männiku laskevälja poole. Kuulipildur võttis kulla ("kulla" on kuulip.) enda tassida ja ma mõtlesin õudusega, kuidas ma selle õhtul pimedas peale väsitavat päeva tagasi pean vedama. See mõte oli väga hirmutav.

Suusatasime ja higistasime siis. Tuleb tunnistada, et kuigi paksus lumes suuskadega rada teha on tüütu, on see siiski palju parem, kui ilma suuskadeta põlvini lumes sumbata.

Möödusime vahepeal Männiku karjääri tehtud jäärajast, kus oli hulk autoomanikke jääradasõitu tegemas. Nad nägid väga naljakad välja -kuigi ilmselt mõtlesid nad meist täpselt sama. Ületasime lageda kinnikülmunud veekogu, kus mõned kalamehed kalastasid. Üks neist demonstreeris hiigelsuurt 5 kg haugi, mille ta äsja kinni oli püüdnud...

Ühel langusel kukkus üks kuulipilduritest selili, ega pääsenud ilma kõrvalise abita enam püsti. Ta olekski sinna jäänud, kui oleks üksi olnud. Märkasin, et kukkudes läheb kiiver lund täis.

Ma kartsin juua, sest vesi veepudelis oli jääkülm. Mingi hetk muutub mõistus ähmaseks ning sa ei mõtle pika aja vältel millestki muust, kui sellest, mida on vaja teha -mitte kukkuda, vahemaad hoida, edasi liikuda...

Laskeväljale jõudes saime 10 min enda korrastamiseks ning läksime siis kohe laskma.

50, 100, 150 m. Pikali, püsti, öösihikud.

Tabasin enda meelest väga hästi -eriti 50 ja 150m pealt :) Kuigi öösiku abil sihtimine jäi mulle siiski pisut mõistatuslikuks.

Seejärel sain käsu ühele postile minna -olime seal koos kahe teise mehega. Rääkisime juttu ja aeg läks päris kiiresti.

Seejärel lasime kuulipildujat. Jälle 50 ja 100m. Oli päris pimedaks läinud ja sihikuid peaaegu ei näinud. Tabasin kahest 30 lasulisest lindist 21 ja 22. Minu imestuseks märkasin, et raskekuulipilduja tagasilöök on naeruväärselt nõrk -ent muidu on kõik muu ebamugav -käepide on paha ja lastes kipub kogu kaadervärk paigast nihkuma. Kuulipilduja on paras nuhtlus.

Kohe peale kuulipildujadrilli pidime uuesti 100m pealt vintpüsse laskma. Seekord lamades ja ainult öösihikutega (oli pime). Tabasin kolmest 10 lasulisest seeriatest 10 ja 7 ja 2. See viimane oli lastud valgusraketi valguses ja enda arvates läks kõik kümnesse... :)

Üldiselt näis olevat nii, et kui ma sihtmärki näen, siis ka taban -kui ei näe -siis eriti mitte...

Peale laskmist harjutasime varitsusvastast tegevust (märksõndadeks: tapmisala ja rullimine). Sumpasime sügavas lumes ja püüdsime oma kujutletava vaenlase laskeulatusest välja pääseda -ja see ei olegi NII kerge.

Pealikud otsustasid kl 20.30 et pole mõtet mehi suuskadel tagasi saata ja kõik pääsesid autodele ("aitäh, Jumal, et ma ei pea kuulipildujat tassima!").

Pimedas autokastis istuvad mehed tekitasid minus hämmingu ja aukartuseseguseid tundeid. Nad rassisid terve päeva raske varustusekoorma all, külmetasid valvepostidel ja lamasid lumes...--ja mille nimel? Et ühel päeval kusagil lahinguväljal sedasama kõike uuesti läbi elada -ja ehk surragi -teadmata, kas nende kannatustel on üldse jäädavat mõtet...

Tagasi Männikul oime 21.00, puhastasime relvad (kuuipildur peab lisaks isiklikule püssile ka kuulipilduja puhastama!) ja igaüks läks koju kuidas sai. Mõned läksid ka sauna.

Olin rampväsinud.