Mulle läks pisut hinge see poleemika rongaisade teemal, mis hetkel internetis kulutulena levib.
Esiteks asjaolu, et kõik need häbiposti löödud isikud on mehed. Ometigi peaks mehed ja naised Eesti Põhiseaduse kohaselt olema võrdsed...
Teiseks. Kui tõesti on nii, et 99% meestest pole moraalsetel ja majanduslikel põhjustel võimelised oma lapsi hooldama, siis miks arvata, et nad suudavad üldse tööd teha ja elatist maksta? Tegemist on ju läbinisti süüdimatu kontingendiga?
Veelgi enam. Kui kohus leiab 99% juhtudest, et eesti mehed pole võimelised olema oma laste hooldajad, siis miks lubab riik sellistel meestel üldse abielluda ja järglaseid saada? Miks pole eesti meestele kehtestatud perekonnaeksamit? Miks puudub nõue läbida enne kooselu vastav koolitus koos asjakohase eksamiga ( nagu autokool)? Miks puudub nõue hilisemaks kohustuslikuks täiendkoolituseks (autokoolis nn libedaõpe)?
Ma ei välista lurjuseid.
Ent niivõrd suur meeste osalusprotsent on kummalisemast kummaline.
* * *
Mu enda vanemad lahutasid. Põhjuseks oli isa soovimatus osaleda pidevates kodutülides, mis said alguse enamjaolt emapoolsetest olmetemaatilistest teemapüstitustest. Lapsed määrati emale (meie arvamust ei küsitud -ja ega väike laps suudagi ema ja isa vahel valida).
Isa kolis Tallinnast ära ja sai tööd kraanajuhina -lisaks hankis ta lisateenistust tuletõrjes öise vahetuse autojuhina. Mäletan ühte kuud, kui isa sai avanssi 9 rubla!!! Hoolimata oma pingutustest, teenis ta kokkuvõttes väga vähe (makstes siiski kohustuslikke alimente ning toetades võimaluste piires ka mind ja õde). Asi läks lõpuks nii hulluks, et isa pidi kolima tagasi Tallinnasse.
Ta sai tööd bussijuhina ja elas esialgu oma poissmehest paarimehe Kadriorus asuvas kööktoas. Hiljem õnnestus tal pool-ebaseaduslikult hõivata samas majas tühjalt seisev rõske toapugerik (üksainus tuba, kus sees oli ka suitsu sisseajav pliit). Ma olin sellal juba piisavalt suur ning ööbisin suviti alati isa pool (sügisel-talvel läks liiga külmaks). Olgu öeldud, et olud olid enam, kui askeetlikud -isa oleks korra peaaegu vingumürgitusse surnud, kui öösel tema reformvoodi alla asetatud lahtiste hõõgniitidega elektrisoojendi üle voodi serva rippunud vatiteki põlema süütas.
Mäletan, et meil oli isaga kohutavalt vähe raha.
Isa õmbles mu katki läinus saabastele ise uued lukud, sest uusi polnud võimalik osta (olin neid saapaid eelnevalt ise teibiga parandanud). Jalad olid kevadeti alati märjad...-ja alati oli külm.
Hiljem toetas isa aastaid õe õpinguid ja samuti minu suhteliselt suvalist olesklemist.
Vaatamata sellele, et isa tegi, mis suutis, kujundas ema talle sugulaste ringis siiski rongaisa maine...
* * *
Tahan selle looga öelda seda, et ON olukordi, kus lahutatud mehed peavad ise virelema nälja piiril -üürima korterit, maksma abielust kaasa saadud eluasemelaenu (vmt), maksma lastetoetust ning toetama lapsi -ning kõige selle juures ka ise midagi sööma ning selga saama.
On äärmiselt ülekohtune, kui selline mees "paberile kirja pandud" võlgnevuste tõttu avalikult süüdi mõistetakse.
Mida ta tegema peaks? Kas ennast üles pooma või kedagi röövima? Raha on ju vaja... :(
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
11 kommenttia:
näed siis, mina olen selline üksikema, kellele lapse isa ei maksa mitte midagi. kohe üldse mitte midagi. isapoolsed sugulased veidike siiski toetava.
sellest hoolimata olen aga seda meelt, et üle mõistuse ei saa nõuda. ei ole minagi lapse isalt nõudnud imesummasid, asi on rohkem põhimõttes. maksaks ta midagigi, oleks ju päris kena.
üldse on see tegelikult keeruline teema. ühelt poole ütleb last kasvatav vanem, et kui teine pool ei maksa, siis ei näe last. samas, kui laps on ca pool aega ühe juures ja ca pool aega teise juures, siis ei peaks ju kumbki maksma? sest mõlemal peavad olema tingimused lapse jaoks?
Kas lapsega jäänud vanem siis ei peagi üürima korterit, maksma abielust kaasa saadud eluasemelaenu (vmt), toetama lapse haridusteed ning istuma haigevoodi serval - ning kõige selle juures ka ise midagi sööma ning selga saama, arvestamata, et tal on meestega võrreldes veel ka madalam palk?
Minu meelest on väga õige, kui lahutatud vanemad hoolitsevad mõlemad lapse eest. Nii see peaks olema.
Kuid pole võimalik, et "sa PEAD maksma nii ja nii palju -muidu lähed mauh! häbiposti!". inimene võib elu jooksul sattuda tõepoolest olukorda, kus ta tahaks maksta kuid see pole võimalik.
Statistiliselt on asi ka väga kahtlane.
asjadest
Kipubki olema nii, et avaliku häbiposti pooldajad räägivad emadest, kes kõigega üksi hakkama peavad saama, skeptikud aga eksimisvõimalusest ja vajadusest iga lugu eraldi käsitleda. Huvitav, kas piir surmanuhtluse pooldajate ja vastaste vahel kattub joonega häbiposti pooldajate ja vastaste vahel?
See oli hea küsimus, Kader...
On natuke veider, kuidas su isal selliselt tööd rügades ikka nii vähe raha oli...
isegi nõuka ajal.
Tänapäeval tundub see tõesti veider (Morgie on vist ise laulva revolutsiooni-laps?).
N-liidus sõltus kõik asjaoludest. Peale lahutust puudus isal elamispind ning kui talle pakuti Tallinnast tunnise rongisõidu kaugusel kraanajuhi kohta KOOS tuttuue korteriga (korter oli muidugi kolhoosi oma), oli ta tehinguga nõus. Paraku kujunes nii, et palka maksti vähem, kui algselt lubatud. Palk sõltus mingil moel tehtud töötundide hulgast ja kui kraanal tööd polnud, siis polnud ka erilist raha loota. Tööd tellis aga kolhoos...
ei noh, laulva revolutsiooni ajal olin ma ise juba otsapidi fertiilses eas, olen nõuka ajal üles kasvanud. minu vanemad olid haritlased, st rahvas, keda nõukogude riigil kõige vähem vaja läks ja kes vähemalt kuulu järgi aga ka tegeliku elu näidete põhjal said vähem palka kui lihttöölised, ntks keraamikatehase töötajad. Mäletan et kõige laiemalt elasid tol ajal müüjad ja traktoristid, taksojuhid ka.
Minu vaesed haritlastest vanemad käisid maal võilevahinna eest ostetud suvitustalus suuremahulist potipõllundust harrastamas (peamiselt seetõttu, et kartuleid EI OLNUD poes saada) ja kuigi me luksuses (tolle aja mõistes) ei kümmelnud, oli meil eluks hädavajalik enamasti siiski olemas. Muidugi õmbles ka meie ema meile ise riideid, samuti tädi ja vanaema. Aga ma ei mäleta et rahapuudus oleks mingi tappev probleem olnud. Lihtsalt, paljud teiste ametite pidajad elasid oluliselt paremini.
Tausta teades ongi kummaline, et just kraanajuht ja autojuht nii vaeselt elas... vingumürgituse oht on siiski mõistetav teades, et eluasemeid jagati siis suht näo järgi ja need olid ülim defitsiit, avariilise pinna võis aga ka mittemeeldiva näoga isik saada.
Üldse oli tol vastuolulisel ajal palganumbril märksa väiksem mõju olmelisele heaolule kui tutvustel, jne. Seda räägitakse küll, et alimente olla olnud seaduslikule lapsele märksa lihtsam kätte saada. eemalviibiva vanema ja lapse kohtumisi aga ei taganud vist ükski seadus. Sama hõlbus oli ka laps üldse riigi hoida jätta...
Seda alimenditeemat nõuka ajal toetas vist ka alalise elukoha olemasolu kohustus, st passis pidi olema elukoht ja oli mingi x arv päevi, kus sa tohtisid olla mujal. Praegu ju ei ole kohustust ennast kuskile sisse kirjutada. Samuti ka töökoht pidi olema, naljalt nagu kinga ei saanud või lahti ei lastud.
Kolleegi vanemad töötasid kolhoosis ja ta ikka ütleb, kuidas neil kodus olid tülid ema terava keele pärast :D, mis tekitas probleeme nn valitseva klikiga ning praktiliselt tõmbas kriipsu peale kõikidele soodustustele (puhkekodud, nänn AY kaudu jne). Läbisaamine, tutvused letialusele kaubale, suhted - see luges väga palju tol ajal.
Kusjuures - Nõuka ajal otsiti alimentidest kõrvalehoidjaid Aktuaalse Kaamera uudistes taga. Mäletan ühte väga silmatorkava välimusega meest kes töötas suvel sprordilaagris mingi asjapulgana kus ka ise viibisin. Sügisel aga nägin teda uudistes kus näidati suurelt tema pilti ja öeldi, et otsitakse taga alimentidest kõrvalehoidjat. See oli ikka jama värk kui sa sel ajal alimente ei maksnud.
Lähetä kommentti