Tänapäeval pole Shakespeare stiilis tragöödiad enam võimalikud

Jäin siin pisut mõtlema ja...

Piret rääkis, et käis vaatamas sellist näidendit, kus üks naine armus oma mehe poega (see oli vist mingi nn uus mees). No ja teatud hetkel kujunes nii, et naine tegi sisemiste vastuolude ajel enesetapu. Mis oligi vist tragöödia tipphetk.

proovige nüüd sama asi paigutada tänapäevasesse postmodernistlikusse ühiskonda -mis juhtuks? Ei juhtuks midagi erilist -rääkimata tragöödiast: naine laseks lihtsalt koos poisiga jalga ja organiseeriks ehk koguni nii, et mees peab hakkama alimente maksma. Poleks mingit üllast tragöödiat ja hingepiina. Lihtsalt tavaline postmodernistlik olukord.

Asi on ilmselt selles, et kaasaegses mõtteilmas puuduvad moraalsed, ühiskondlikud ja sissekasvatatud pidurid, mis Shakespeare-aegsetel inimestel kõvakettaid kokku jooksutas. Osalt on muidugi tore, et ehk on sellevõrra vähem igasuguseid pistodaga surnukstorkamisi, mürgisegamisi ja lossitornist alla hüppamist. Kuid samas pole ka õilist tragöödiat millest annaks väärilise näidendi kirjutada...

Ehk mõne finantstragöödia siiski saaks?