Suurimat huvi pakkus loomulikult see väga selgepiiriline pilveserv. Natuke hirmus oli ka.
Meenus, kuidas lapsena maal vanaema juures olles tuli istuda pimedas köögis vaikselt puukastil ja palvetada, et äike majja ei lööks ja meid kõiki ei tapaks. Majal polnud piksevarrast. Jõudsin seal puukastil eluga päris mitu korda hüvasti jätta.
4 kommenttia:
Trauma kogu eluks
Üks traumadest st ;)
On millest lastele rääkida
Selleks, et midagi lastele rääkida, ei pea õigupoolest midagi tegema. Võib igasugust väljamõeldud kämarat ajada. Nad ju usuvad kõike, kui piisavalt veenvalt rääkida. See ongi eriti lahe, et hiljem ei suuda nad tõde ja väljamõeldist eristada ja maailm muutub jube huvitavaks ja salapäraseks kohaks -täis koledaid maduusse, päkapikke, surmavaid välgulööke, tapjamesilasi jmt, mis teeb elu pidevaks kordaminekuks ("mina olen ikka veel elus!".
Lähetä kommentti