Elektroonika on alati võluv. Ehkki püss on peaaegu eestlaetav. * * *
Vaatasin raamatupoes raamatut "Tänapäeva muinasjutud" (või midagi sellist) ja hakkas kergelt paha. Tegelikult on tekkinud mingi kummaline nähtus, et eesti lastekirjanikud kipuvad kirjutama nö kaasaegseid muinasjutte (näiteks on üllitatud üks päris paks raamat, kus on tõeliste muinasjuttudega koos ka nn tänapäevased muinasjutud).
Mis iseloomustab tänapäevast muinasjuttu?
1) hirmufaktori täielik puudumine (tondid, puraskid, kodukäijad)
2) titelik keelekasutus
3) banaalsed mõttekäigud (tegeletakse mingite pisiprobleemidega stiilis "Mati ei andnud Jaanile oma mänguautot"
4) karistuse, Põrgu ja surma puudumine
5) halba ei karistata vaid "halb kasvab ümber heaks"
Selliseid muinasjutte on väga igav lugeda -ja mis veel olulisem -neist on võimatu midagi kasulikku õppida. Pole võimalik teha mingeid elulisi järeldusi või otsuseid. Moraal -hea ja halb -on ähmastunud ning alles on vaid mingid kommertslikud pseudoprobleemid nagu kellel on paremad mänguasjad jmt tühi-tähi.
Tõeline muinasjutt on midagi hoopis muud. Hea on hea ja kuri on kuri. Ebaõnn on tõepoolest suur õnnetus ja õnn on vähemalt kotitäis kulda. Maailma valitsevad salapärased olevused, kes jälgivad inimeste moraalseid otsuseid. Nendes lugudes on olemas vangikongid ja kättemaks, nälg ja külm -ent ka rikkalikud pidusöögid ja plaanimatu edu.
2 kommenttia:
Eestlaetav? Heh , poltlukk jääb ilmselt igavesti täpsusrelvadele püsima.
Ma rohkem selles mõttes, et need püssid ise on maru vanad. Sellal, kui teised -näiteks sakslased -harjutavad tõeliste imerelvadega kasutame meie ikka oma vanu nõukaaegseid raudu.
Kuid mis teha. Selline on vist meie saatus.
Lähetä kommentti