Eile käisin Tüdrukute Maailmas

Näha tüdrukuid askeldamas enda maailmas on sama tore (või isegi toredam?) nagu näha neid kahte autolukkseppa seal Hiiu autoparanduses, kus oli nii tugev tavoti, nafta, määrdeõli jm lõhn, et peaaegu hakkas halb. Aga selle korvas tõsiasi, et meestel oli riiulitel hulk pappkaste, kus oli sees igasuguseid väga kasulikke asju. Olid sellised veidi salapärased lukksepad, sest need asjad seal pappkarpides polnud autodega üldse seotud. Kuid midagi ebaseaduslikku ka polnud.

Valikuline traagika

Ehmatasin seda õuna nähes täitsa ära. Aga mis siis, kui selline asi oleks juhtunud inimesega? Sellisel juhul poleks see mitte lihtsalt "huvitav juhtum" vaid sügavalt traagiline olukord. Ent miks nii? Kas on nii, et mida keerulisema enesetajuga olend, seda traagilisem on temaga toimunud õnnetus? Või on õnnetuse suurus seoses vaatlejaga? Ja veel -Kas oleks võimalik koostada õnnetuste "häiretabel" (roheline-kollane-oranž-punane)?

Kiire keskpäevane palve

Muidugi võiks alati pisut pikemalt palvetada...-ning eriti tuleks vältida nn ostunimekirjade esitamist.

E7 arvamus teatud pädevustest

E7 on kodus haige ja jõlgub kasutult mööda maja.

Korraga kostab ukse tagant kopsimist ja veidrat rabelemist. Selgub, et tegu on naabrilastega, kes soovivad E7-t õue kutsuda. E7 ei saa loomulikult minna kuid laskub siiski vestlusesse.

Peale vähest rääkimist tuleb E7 kituma:

"EV ütles, et ta teab, et ma sain eile 7 aastat vanaks! Aga ta ei tea! Sest ta pole mingi asjatundja!"

Ärevus ei anna E7-le asu

Täna on E7-l ametlikult sünnipäev. Ent eelmisel õhtul oli kõik veel hoopis teisiti...

E6 istub oma voodis ja arutleb:

"Teate, ma olen sellest sünnipäevast nii ärevil! Ja ma ei saa üldse aru miks peab ütlema "Sul on homme sünnipäev!"? Ma lähen sedasi veel rohkem ärevusse! Miks ei öelda nagu tavaliselt, et "sul on järgmine nädal sünnipäev" või et "sünnipäev on kahe päeva pärast"?

Märkamine pole mingi niisama-asi

Huvitav küll. Kunagi oli aeg, kui ma ei suutnud tuvastada joobes -või nö napsuseid -inimesi. Mitu korda juhtus, et rääkisin mõne tegelasega maha pikad jutud ja avastasin alles vestluse lõpus (kui keegi just mulle ei öelnud), et tüüp on ju ebakaine -mis tegi kogu vestluse paugupealt üpris mõtetuks. Ja tundus mulle justkui usalduse kuritarvitamisena: mina räägin korralikult juttu ja arutan mingite tähtsate probleemide üle -aga tema on hoopis täis! Nii ju ei saa...?

Noh. Mingi hetk õppisin ma esmalt üle tšekkama, et kas vestluskaaslane on täis või kaine. Kui olin selle oskuse omandanud, hakkasin kõikjal purjus inimesi nägema. Avastasin oma üllatuseks, et neid oli väga palju liikvel.

Sama asi oli vaimuhäiretega inimestega. Esialgu ei osanud ma seda faktorit üldse arvestada, enne, kui tutvusin ühe mehega, keda ma pärastpoole mitmel korral linnapeal midagi karjumas nägin. Sest esialgu paistis mees täitsa normaalne olevat, kuigi käed justkui värisesid ja tahtis koguaeg kohvi...-no aga inimesi peab ju usaldama, eks? Peale seda juhtumit laienes nägemisväli veelgi...

Kuskil vahepeal juhtus üks vigastus, mistõttu olin sunnitud mitu kuud 2 km tunnikiirusega ringi lonkama. Sellel perioodil hakkasin märkama, et on olemas suur hulk isikuid, kes liiguvad minuga samas tempos: ratastooliga, karkudega, proteesiga, sünnitraumaga jm tõttu. See oli väga huvitav avastus, et on olemas veel üks -palju aeglasem -maailm.

Hiljuti avastasin, et Säästumarketi parklas ringilonkivad naisterahvad pole leebed poodi külastavad pereemad vaid vanimat elukutset pidavad ettevõtjad. See oli väga kummastav avastus, sest hakkasin alateadlikult ümbruskonda jälgima ning inimeste märkamine on muutunud peaaegu häirivaks faktoriks, sest esitan bussipeatuses või kassasabas seisvaid isikuid näes umbes selliseid küsimusi: "Nii...-kes teist on joodik? Kas keegi tarvitab narkootikume? Kes on prostituut? Kes on suitsumees? Kas keegi on hull?..."

Tundub, et märkamine ei pruugigi alati väga tore olla...-näib, et sa saad inimeste kohta liiga palju teada.

Materialiseerunud saksa insenerimõte

Vist mingi eriti kuri koer?

Mehed Tähtede All

Kodanikukohus on taas täidetud. Panus on antud.

Imelikul kombel osutusid seekord oluliseks hoopis ootamatud seigad. Nagu näiteks vahikord öise tähistaeva all (laupäeva öösel oli uskumatult selge taevas), kus särasid suurelt ja kirkalt kõik põhjataeva tähed. Või õhtutaevas loojuv kuu oma sugavtumedate värvidega. Öise paduvihma trummeldus presenttelgi katusel. Lood, mida rääkis patrullikaaslane ja mille üle sai koos naerdud. Kollased kukeseened sügiseses metsas, võitluskaaslase läbi suitsu paistev siluett "miinipilduja tule" ajal...

Sellised...tähtsusetud detailid...

Velled, nädalavahetusel tuleb magada vettinud telgis

Ootamas on kole asi.

Kaitsestruktuurid nõuavad panust ning see tähendab elu tsiviliseeritud inimvõimete ääremail. Ma räägin, mis hakkab juhtuma:

1) Süüa tuleb teha ise väikeses nõus, mis muutub aja jooksul ebameeldivalt rasvaseks ja räpaseks
2) Pidevalt on külm ja märg või jälle liiga palav ja higine. Peale sööki on kõht ebamugavalt täis.
3) Kõik asjad on liiga rasked
4) Vilte tuleb kuivatada magamiskotis (see on õudne!) sest kummikutes imavad nad niiskust
5) Telgis on ruumi liiga vähe ja kõikjal on läbivettinud träni
6) Magada ei saa peaaegu üldse
7) Asjad haisevad kopituse järele mis levib nii, et lõpuks haiseb kõik kopituse järele
8) Kõik asjad on porised, tolmused või märjad
9) Ülesanded ei lõpe iial otsa
10) Ebamugavaid asju tuleb teha ebamugaval ajal ja ebamugaval moel
11) Selleks, et teha 2 minutit midagi lahedat, tuleb 2 tundi kannatada
12) Ma kaotan kaalus
13) Osa saatusekaaslaseid viljeleb kahtlaselt primitiivset huumorit
14) Ära tuleb teha kellegi teise tegemata töö
15) Mets on täis vastikut puru, rämpsu, limukaid, tõuke ja putukaid
* * *
Ja milleks me seda kõike teeme?
Loomulikult helge tuleviku nimel! Me usume, et seda tehes, muudame maailma paremaks...
Päriselt.

Mehine väike suvila

Väga lahe! Avastasin sellise autoga veetava suvilakontseptsiooni. Just sellist asja ongi vaja. Et oleks tugevast plekist, veetav, minimalistlik ja vandaalikindel. ideaalne suvila!

Feng shui õudusunenägu

Õudne! Teravik osutab otse väravale! Majaelanikud on ju varsti kõik tagaotsitavate nimekirjas!
Ja politseinikud ei aimagi, et kõige taga on feng shui...

Kummardus paneelitehasemeestele

Neile, kes pole paneelitehases veel käinud, väike ekskurss:

Paneelid ei teki iseenesest. Neid teevad mehed, kes töötavad tolmuses ja (talviti) kõlekülmas tehases. Paneele tehakse nii, et esmalt ehitatakse valmis sobiv vorm -vaheseintega antakse tulevasele paneelile õige kuju ja iseloom. Vormi tegemine on omaette suur kunst, sest paneel võib olla ootamatult keeruline: on vaja ehitada terve konstruktsioon, see toestada ja kinnitada, lisada armatuur ning lõpuks vedelat tsementi täis valada. Peale tahkumist tuleb värske paneel aga sildkraana abil sobivasse kohta ladustada ning lõpuks ära vedada.

Tuletan ka meelde, et just paneelitehasemehed toovad Eestisse reaalset raha -mitte automüüjad ega kinnisvaramaaklerid. Respekt.

Paneelivalu vorm

Pooleliolev valuvorm

Armatuurraud, mis käib paneeli sisse

Rakiste jäägid

Armunud traktorid

Koduteel nägin sellist üliarmast paarikest. Väike buldooser oli nii usaldavalt ekskavaatorile kaissu pugenud...

Positiivne roosa

Mõmmikud mere ääres

Kes õpetaks suupidamist?

Mõtlesin siin pisut...et mis asi see on, et igalpool räägitakse, kuidas inimesed peavad õppima üksteist kuulama jne.

Justnagu algaksid konfliktid vähesest kuulamisest.

See on ju jama! Kuidas saab konflikt alata seetõttu, et keegi "ei kuula"? Kui panna inimesed uskuma, et suhete võti on kuulamine, loob see eelduse, et üks osapool peab saama rääkida.

Luuakse ettekujutus, et süüdi on vähene kuulaja. Et peaks nagu rohkem kuulama...

Aga mis on tegelikult konfliktide põhjuseks? Suupruukimine! Valede asjade ütlemine. Õelutsemine. Ülbitsemine. Vihjamine. provotseerimine. Süüdistamine. Rääkimine valel ajal (kui potensiaalne kuulaja on hõivatud millegi olulisega), sihitu virisemine ümbritseva maailma üle...

Seega -mida me teada saime? Konfliktid ei alga vähesest kuulamisest vaid liigsest suupruukimisest. Vestlus/dialoog/arutlemine -need kõik on head ja edasiviivad asjad.

Mõni koolitusfirma võiks õpetada kuidas õigel ajal vait olla...

Näe -neeger! Too banaani!

Eilsel maratonil oli selline olukord, kus juhtgrupp (mis koosnes teatavasti mustanahalistest sordimeestest) jooksis, ja raja ääres olevatest muusikakioskitest lasti neile saateks ilget lugu -midagi neegritest, banaanidest, džambo-mambost, palmipuu otsas olevatest pähklitest jmt. Oli selline vahva neegriteemaline eesti süldilugu.

Muusikakioskis passivad DJd kõkutasid koos oma sõpradega naerda ja olid elevust täis -näe -neegrid jooksevad! Ei tea, kas otsivad banaane või?
* * *
Ma ei saa sellest aru. Mis vajadus on igal võimalikul juhul öelda: "Vaadake -neeger!" -ja hakata seejärel arutlema kooksospähklitest? Kas see annab kuidagi kindlama enesetunde? Tõstab eneseväärikust?

Lõppudelõpuks olid need mustad mehed palju kiiremad, kui raja ääres jobutavad DJd.

Kuuril on sarikapidu?

Esimest korda näen, et nii väikesel hoonel on sarikapidu.

Mõned tähelepanekud

1) Seoses hiljutise rolleridebüüdiga toimus selline dialoog:
Mina (sõbrale): "Kuule...ma vaatan, et sul pole ju kiivrit peas? Sa kiivrit ei kasuta või?"
Sõber (tagasihoidlikult): "Ma olen ju mees!"
* * *
Irvitasime, sest teadsime sõnadetagi millest jutt käib...

2) Oma hämmastuseks märkasin, et minu töökoha lähedal tegutsevad prostituudid on oma tööpostil juba hommikul kl 07.50. Päris vara...

3) Kas alkohoolikud on käsitletavad, kui nn sotsiaalne grupp? Ja juhul, kui nad on, siis kas neile ei peaks kehtima mingid eriõigused -näiteks nagu muudele sotsiaalsetele gruppidele (tudengid, töötud, gayd, vanurid jmt)? Kes seisab alkohoolikute õiguste eest?

Salvetasku on ka hea õllehoidik

Avastasin hiljuti täiesti juhuslikult, et salvetasku (edaspidi ST) on ka ideaalne pudelivutlar. Õllesõbra abimees. Asi on selles, et miljonid mehed üle maailma on pidevalt hädas sellega, kuhu panna õllepudel, mis koduteel emotsiooni ajel kaasa sai ostetud. Taskusse on teda väga paha toppida, sest seal hakkab ta ebamugavalt punnitama ja võib koguni välja kukkuda -eriti, kui ollakse rattaga. Spetsiaalset kotti on kah kuidagi kohatu hankima hakata. Näpus hoida on ebaviisakas, sest väikesed lapsed näevad ning täiskasvanud peavad sõltlaseks...

Sellises olukorras tulebki mehele appi tema vana sõber ST. ST saab kinnitada turvaliselt vööle, kus ta püsib kindlalt ja õllega ei saa midagi halba juhtuda. Eriti hea on, kui on 2 STd, mis on mõlemal puusal -nagu revolvrid, sest nii saab haarata õlut just sobiva käega (näiteks kui ühes käes on mingi asi). Klapiga kaetud õlu võimaldab koguni roomamist ja hiilimist ilma, et pudel kohe kaotsi läheks.

Tublimad mehed, kellel on olemas nn molle-vest saavad salvetaskuid kasutades kaasa võtta peaaegu piiramatul hulgal õlut -kusjuures -käed jäävad vabaks!

Väike Vapper Muna

Tegemist on loomulikult päris munaga.

Neutriino -tõeline püss (http://www.exo-bikes.eu/)

Hiljuti oli võimalus testida 100% eestlaste loodud elekrirollerit mudelinimega Neutrino. Tegemist on nö politseirolleriga.

Ratas on väga ülbe. Raam on painutatud/lõigatud/valtsitud ühest monoliitsest tervikust, mis teeb kogu tarindi vastupidavaks ja purunematuks (sest keevisliited puuduvad). Aku kestab ühe tankimisega u 60km läbimist (armatuurlaual on aku indikaatoriks naeratav nägu, mis vastavalt aku laetusele on kas rõõmus, tõsine või kurb. Kiirus 65km/h. Kiirendus on ülihea -pidurid samuti. Jõudu on sedavõrd, et kiirendades tuleb vältida mahakukkumist (rolleri naisteversioon lubab ka otsa tõsta).

Roller kulutab 100km läbimiseks kahe krooni (!) eest elektit. 100 000 km teeb 2000kr!!!

Laadimine võtab aega "mõni tund".

Hind u 30 000kr.

Ainus häiriv asjaolu oli tõik, et roller tegi liikudes pisut trolli häält...

Exo-bike nn politseiroller nimega Neutrino

Roller on varustatud sini-punaste vilkuritega (nagu operatiivsõidukile kohane) ja väga äkilise esilambiga

Parkimise hõlbustamiseks käivad jalatoed kokku

Amortisaatori -mingi nupp

Akukasti põhi on tõeliselt vihane

Pidur (mis on väga tõhus)

Suunatuli + operatiivvilkur

Tundub, et trenn tasub ennast ära

Presidendi paraadportreed aastast 2006 ja 2010. Evell on head tööd teinud. Ka prillid on arenenud. Väga tubli!

Sellest mida kruiisituristid tegelikult merel läbi elavad

Ka meil on peagi algamas sügisene navigatsioonihooaeg. Mõnedes kohtades algab see juba suvel.

Igatahes näib, et kruiisituristid elavad märksa põnevamat elu, kui neid Viru tänaval ringikõndimas nähes arvatagi võiks.

Heade Mõtete Linn

Iga kord, kui ma Tartus käin, tulen palju targemana tagasi. Loomulikult pole see tingitud sellest, et istuksin kuskil raamatukogus või vestleksin erudeeritud inimestega. Aitab sellestki, kui lihtsalt silmad lahti hoida ja kõik ette sattunud õpetussõnad ja tarkuseterad hoolega tallele panna.
Seda nimetatakse vist ka elukestvaks õppeks?
Keegi tubli psühholoogia või sotsioloogiatudeng võiks nende tekstide põhjal uurimustöö kirjutada.

Mehed ei osta rattaga sama värvi lukku

Sümptomaatiline juhtum. Ükski täie aruga mees ei vali turvaseadmeid (oda, vibu, mootorsaag, torutangid) selle järgi, kas see sobib tema riietuse või traktoriga. Ja kui vähegi võimalik, eelistavad nad jämedat lehmaketti ja tabalukku. Mitte, et see iseenesest turvalisem oleks -aga nad austavad traditsioone. Isal oli ju ka lehmakett ja tabalukk...

Kes suudab programmeerida NOKIA-le sobiva piiksu (stardisignaali)?

Teatavasti on olemas spordialasid, kus on vaja anda sportlasele ootamatu stardisignaal.

Soorituse tulemus sõltub sellistel puhkudel suuresti sportlase võimest stardisignaalile kiiresti reageerida. St, et üksi treenides vajab sportlane heli, mis tekiks 2-7 sek jooksul "iseeneselikult". Sellised seadmed on olemas, ent need maksavad suhteliselt palju (2000kr).

Kuid meil kõigil on olemas mobiiltelefonid ja väikesed kuularid.

Seega on vaja kedagi, kes meisterdab NOKIALE sobiva koodijupi, mis paneb tavalise mobiili piiksatama juhuslikul hetkel 2-6 sekundilises ajavahemikus.

Toon näite:

0 -1-2-PIIKS!
0-1-2-3-4-PIIKS!
0-1-2-4,6 -PIIKS!

Kas see on raketiteadus? Kas on vaja integraali?

Ma pakun, et selline rakendus võiks hea müügitöö korral valmistajale isegi raha teenida.

Kas sündimas on teatriturism?

Kõigi teatrisõprade rõõmuks on üllitatud uus teatriteemaline veebileht http://www.teatrireisid.com/.

Tundub olevat mugav kasutada, kui ei viitsi mööda teatrite kodulehekülgi kolada (ma ei tea kedagi, kes viitsiks...). Eriti hea oleks veel see, kui lehel oleks etendustest sellised ülevaatlikud sisukokkuvõtted, et saaks kõik teada, ja ei peakski etendust ennast vaatama minema -oleks suur ajasääst ja teeks elu oluliselt mugavamaks.

Samas on väga huvitav just see transpordi-osa. Transpordi-faktor tähendab seda, et teatrielamus ei alga mitte hetkest, kui külastaja on ennast pehmesse tugitooli sättinud (mil organism hakkab rasvadena kehasse ladestama enne etendust söödud šokolaadi) vaid juba bussi või rongi ronides.

Mõelda võikski transpordimahu suurendamisele ja ajalisele pikendamisele. Väga atraktiivne võiks olla ka kanuude, traktorite, hobuste, ATVde, jalgrataste, rulade, suuskade jmt kasutamine teatriturismis. Miksmitte koos ööbimisega lageda taeva all (romantiline öine taevas ja külmalt vilkuv Orion)? Või retrohõnguline ööbimine mõnes tolmuses koolimajas?

Ning muidugi ei tasuks piirduda vaid ühe etenduse külastamisega vaid korraldada tõeline suvetuur, kus külastatakse järjepanu kõiki tee äärde jäävaid näidendeid. Suveetendused pakuvad selleks ideaalseid võimalusi. Niisiis ei oleks teatrikülastus enam lihtsalt lihtlabane teatrisseminek vaid Tee, mis lõpeb etendusega (tekib eluline allegooria surmast- kui maise eksistentsi lõpust).

Boonusena tuleb mainida ka kõrvalistele isikutele tulusat asjaolu, et on väga hea, kui teatriguvilised liiguvad gruppidena, ega ummista ühekaupa oma autodega ümbruskonna teid ja haljasalasid. Pealegi vabastab see linnakeskonna liigsest inim-koormusest ja võimaldab muudel kodanikel segamatult pargipingil linnulaulu -või värsket koorejäätist nautida.

Seega jääb üle soovida bravuurikaid teatriretki!

Kuivav pesu on usu märk

Meel läheb härdaks, kui näed, et on olemas veel julgeid inimesi -kes riskivad oma pesuga hoolimata kõigest. Või siis -kes usuvad jätkuvalt, et inimesed on head, ausad ja omakasupüüdmatud.
Ning millised ekspansiivsed värvid!

Suurepärane Eesti disain (mobiiltelefini lüliti)!

Sõber asendas oma mobiili katkise ON/OFF nupu suurepärase lülitiga. Tulemus on täiesti võrratu! Nupp töötab laitmatult ning on väga mugav kasutada. Olen vaimustuses.

Vastik pilt

Nõme mees ja nõme silt. Kole kollane laudis. Kõik on kuidagi äärmiselt vastik...
Miks just mina selliseid asju vaatama pean?

Nendest, kes langevad

Esiteks.

Langenud Sõdur suri liiga noorelt. Liiga vara. Vales kohas -ja valel moel.

Kuid mida see arvamine meile annab? Muudab see tulemust? Kas me oleksime suutnud seda surma ära hoida?

Ei. Võibolla. Ei.

Kas ükski surm on õigeaegne? Kas me võime Iru Hooldekodus mõnda vana meest või naist vaadates öelda: "Sul oleks juba aeg surra! Sa oled elanud liiga kaua!"?

Võibolla võime. Kuid ilmselt vaid juhul, kui me seda vana meest või naist isiklikult ei tunne.

Niisiis on kõik surmad justkui liiga varajased. Kõik surmad.

Kuid inimesed surevad ikkagi -hoolimata sellest mida me asjast arvame või mõtleme. Surm on otsekui matemaatilise tehte vastus. Kui tehte 2+2=4 vastus on 4, siis ei loe see, et see vastus tundub meile liiga väike -või liiga ebaõiglane. See on igal juhul õige vastus. SELLE Tehte õige vastus.

Kui vabasurm välja jätta, ei saa keegi ise enda surmapäeva määrata. Keegi meist ei tea seda. Meie vaid arvutame -teeme tehteid: korrutame ja liidame, lahutame ja võtame ruutjuuri -kuni ühel päeval antakse meie loodud tehtele lõplik ja õige vastus.

On oluline mõista, et see vastus on ALATI õige -sest see on LÕPLIK vastus. Seda ei saa muuta. Uusi tehteid pole võimalik enam teha. Vastust ei saa vaidlustada. See on ALATI ÕIGE vastus.

Kuigi see ei pruugi meile meeldida (tahaks ju näha vastusena mingit ilusat numbrit: 50 või 100 või 44).

Teiseks.

Mulle tundub, et surijale on surm alati "lihtsam", kui mahajääjatele. Surm on midagi, mis juhtub minuga. MINA TEAN, mis toimub. MINA TEAN VASTUST. Nemad jäävad maha. Nemad jäävad teadmatusse.

Kolmandaks.

Ma ei usu, et Surija jaoks omab tähtsust tema elu pikkus enne surma. Sest tehe on võrdselt väärtuslik ja oluline hoolimata sellest, kas selles on 2 või 2000 liidetavat. Ma ei usu, et aeg mängib rolli. Aeg on oluline vaid mahajääjate jaoks. Mälestuste pikkuse ja rohkuse seisukohalt.

Seega.

On halb Langenud Sõdurit haletseda ("kui lühike elu!") või halvustada ("kas oli siis vaja minna...?"). Me ju ei taha öelda, et Langenud Sõduri elu polnud nii lühikesena väärtuslik? Või et see oli väärtusetu?

See oli SELLE tehte vastus. Sest on ju tehteid mis TULEB ära teha -ja keegi peab need tegema. Kui mitte meie -siis teeb seda keegi teine. Keegi, kes julgeb või usub...

E6 aretas uue võimsa süsteemi

E6 vedas lestad garaažist teisele korrusele ja jättis need vedelema (mängis ujumist). Siis teatas, et tahab õue mängima...

Mina (nõudlikult): "E6, enne, kui õue lähed, korja oma lestad kokku ja vii tagasi sinna kust sa need võtsid!"

E6 (on jõudnud juba esimesele korrusele ja reageerib väga rahulolematult): "No hea küll! Kas ma pean siis ronima esimeselt korruselt üles lestade juurde või?! Ja siis jälle alla tulema?!! Kas ma pean lestad jälle teisele korrusele viima?!!! See on ebaaus!!!

* * *

Olukord meenutas väga seda: http://www.youtube.com/watch?v=k_xQvxiHdLM

E6 lihtne loogika on täiesti heldimapanev :)

Elektrooniline tiir

Elektroonika on alati võluv. Ehkki püss on peaaegu eestlaetav.

* * *

Vaatasin raamatupoes raamatut "Tänapäeva muinasjutud" (või midagi sellist) ja hakkas kergelt paha. Tegelikult on tekkinud mingi kummaline nähtus, et eesti lastekirjanikud kipuvad kirjutama nö kaasaegseid muinasjutte (näiteks on üllitatud üks päris paks raamat, kus on tõeliste muinasjuttudega koos ka nn tänapäevased muinasjutud).

Mis iseloomustab tänapäevast muinasjuttu?

1) hirmufaktori täielik puudumine (tondid, puraskid, kodukäijad)

2) titelik keelekasutus

3) banaalsed mõttekäigud (tegeletakse mingite pisiprobleemidega stiilis "Mati ei andnud Jaanile oma mänguautot"

4) karistuse, Põrgu ja surma puudumine

5) halba ei karistata vaid "halb kasvab ümber heaks"

Selliseid muinasjutte on väga igav lugeda -ja mis veel olulisem -neist on võimatu midagi kasulikku õppida. Pole võimalik teha mingeid elulisi järeldusi või otsuseid. Moraal -hea ja halb -on ähmastunud ning alles on vaid mingid kommertslikud pseudoprobleemid nagu kellel on paremad mänguasjad jmt tühi-tähi.

Tõeline muinasjutt on midagi hoopis muud. Hea on hea ja kuri on kuri. Ebaõnn on tõepoolest suur õnnetus ja õnn on vähemalt kotitäis kulda. Maailma valitsevad salapärased olevused, kes jälgivad inimeste moraalseid otsuseid. Nendes lugudes on olemas vangikongid ja kättemaks, nälg ja külm -ent ka rikkalikud pidusöögid ja plaanimatu edu.

Taanlased ehitavad kosmoseraketti -aga mida meie teeme?

Paar taanlast on ehitanud sponsorite rahadega valmis H-kujulise stardialuse, allveelaeva ja kohe peaks valmima ka mehitamist võimaldav rakett.

Paar tähelepanekut eilselt võistluselt

Eile toimus "kaitsestruktuurides" tavapärane võistlus 22LR, 9x19, ja 5,56x45.

1) Pikka püssi võiks lasta stiilis "laskejooks" (nagu laskesuusatamine). Mõte on selles, et iga laskur jookseb peale laskmist ISE oma 100m kaugusel olevate märkide juurde, vahetab need ja jookseb seejärel kärmelt tagasi järgmist seeriat laskma. Jooksmisele kulunud aega mõõdetakse ja arvutatakse mingi suhe kogutud punktidega. Mõte oleks selles, et laskur jõuab tagasi higisena ja hingeldades ning laskmine pole enam "valgetes kinnastes lõbu" vaid reaalsus. Tuleb õppida laskma KA kõrge pulsi ja hapnikupuudusega.

2) Lasta saab kahel moel:
a) püüdes enne päästikule vajutamist võimalikult rahulik olla ja ennast kõrvalisest mitte häirida lasta ("keegi ei tohi mind segada!")
b) andes järgi sisemisele rahutusele ning lastes HOOLIMATA ärevusest (see tähendab, et laskur peab võimalikult hästi tabama KA peale kohvijoomist, jooksmist, ärevust, uste paukumist, välklampide sähvatusi jmt).

3) Kaitseväes kasutatav püstol USP kipub kesti näkku pilduma (kolme erineva püstoliga olen saanud näkku 5 kesta). Tasapisi tekib soov lasu hetkel pea kõrvale pöörata...

Riina Nemvaltsi suurepärane vastus

Kaitseliidu Kooli väisab atraktiivne soome ohvitseride seltskond. Peale koolis ringitiirutamist ja ettekandeid toimub ühe ohve ja Riina vahel järgmine lühike dialoog:

Soome ohvitser: "Kuidas see üldse võimalik on, et naisterahvas juhib sellist kooli?"
Riina Nemvalts (ulakalt): "Tegelikult see ongi võimatu!"
* * *
5+!