Täna oli meedias artikkel sellest, et paha last ei ole olemas. No okei. Kui pole siis pole. Küsimus on aga hoopis laiem. Tegelikult on ju kogu loodus täiesti vägivaldne! Loodus on isegi surmav!
Võtame mingi tüüpjuhtumi. Näiteks ma lähen ehitusele kolama ja astun endal naela läbi ketsitalla jalga. See põhjustab mulle rämedat valu! Lisaks veel kauakestvat emotsionaalset kannatust. Vähe sellest -ma saan sellise psühhotrauma, et hakkan tulevikus ehitustel ja muudes kahtlastes kohtades väga tähelepanelikult ringi vaatama ning olen astumisega ülimalt ettevaatlik.
Või näiteks ma ei pane talvel õue minnes jalga villaseid sokke -jälle sama jama -kannatus ja piin ja valu! Psühhotrauma (järgmine kord panen sokid juba hommikul jalga!).
Või mingi koer. Lähen näiteks võõrasse aeda ja koer hakkab haukuma (see tekitab hirmu! = psühhotrauma) ja halvemal juhul hammustab. Kuidas siis nii, eksole? Mis õigusega?
Siis veel igasugused muud jubedad kineetilisest energiast ja raskusjõust tingitud valud ja traumad: rattaga kukkumine, langeva puu alla jäämine, peaga vastu sillutist kukkumine, läbi eterniitkatuse kukkumine, vasaraga vastu näppu löömine, õnnetus mootorrolleriga jne. Kõik need juhtumid põhjustavad lapsele valu ja vaimset stressi. Halvemal juhul kaasneb sellega ka surm (kusjuures päriselt kaasneb!). Ma nagu ei mäleta, et oleksin sellistes tingimustes kellegiga kokku leppinud? Kes need piirid üldse seadis, ah?
Millest me siin siis üldse räägime?! Looduses valitseb täielik anarhia ja vägivald!
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
4 kommenttia:
see, et sa tead, et 2+2 =4, on sinu teooria kohaselt vaimse stressi tagajärg?!
Põnev. Võtame jälgimise alla.
No aga on on ju? See "4" on ju puhtakujuline trauma.
asjadest
Mu arust tuleks probleemile läheneda ikkagi sellest küljest milline lapsevanema käitumisstrateegia mõjub lapse fitnessile paremini.
Variant A: Laps teeb pahandust - saab peksa, edaspidi kas ei tee enam sama pahandust või teeb salaja. Pigem on ikkagi tegemist tingitud refleksiga. Pahandust ei tohi teha (vahele jääda), sest siis on valus. Tekib trots lapsevanema vastu.Täiskasvanuna inimene pigem mõtleb miks ma midagi tegema ei peaks kui seda miks ma peaks tegema.
Variant B: Laps teeb pahandust - lapsevanem selgitab, miks selline käitumine on halb. Lootus on sellel, et laps saab aru, mis ta valesti tegi. Aga ei saa ju, lapsel puudub elukogemus, pikapeale muidugi midagi ikka jääb külge. Samas säilib tegutsemislust.
Variant C: integreeritud süsteem. Lapsevanem ütleb küll lapsele, et elektripistik on ohtlik aga laseb ikkgi prooviks näpu auku torgata et tunda kuidas on. See meetod on positiivne selle poolest, et ei pea ise last peksma vaid keskkond teeb selle töö lapsevanema eest ära, aga samas jääb lapsele tunne, et ta on ise otsuse vastu võtnud ja kusjuures oma kogemuse baasil, ja see on tähtis tunne. Variant C ühendab mu meelest mõlema eelmise variandi positiivsed omadused. Lapsevanema kui kõiketeadja autoriteet aina kasvab, sest lapse isiklik kogemus aina kinnitab seda.
Variant C puhul ei tohi muidugi pärast tänitama hakata, aga ma ju ütlesin sulle! Ega laps nii loll ka pole, et kõrbend sõrmest järeldusi teha ei oskaks.
Lähetä kommentti