Juhtusin nägema 90ndate algusaastate seebikarp-fotoaparaati. Ainus mida reguleerida saab, on välklambi kasutamine -või mittekasutamine. Kõik muu on juba paigas. Kas pole nii, et mida keerulisemaks asjad muutuvad, seda kahtlasemad nad on? Sa pead pidevalt arvestama võimalusega, et ühel päeval läheb midagi katki -rääkimata sellest, et ilma juhendita oled sa täiesti abitu. Mida keerulisem asi, seda rohkem hirmu.
Lisaks puudub keerulistel asjadel inimlik arengumoment. St, et sa saad sättida asja enda järgi -mitte ei pea ISE osavamaks ja targemaks saama. Hea näide on käikudega ratas. Selleks, et mäest ilma pingutuseta üles sõita, vajutad sa pöidlaga sobiva käigu ning ei pea enda lihaseid eriti pingutama (vähemalt osadel puhkudel).
Või võtame jahipidamise. Püssi ja optikaga võib jahimees lasta metskitse maha 400m kauguselt -omamata mingeid teadmisi loomadest jmt. Vibuga metskitse tabamiseks tuleb aga igasuguseid asju teada.
Autodega on sama asi -mida keerulisem auto, seda vähem on vaja ise juhtida.
Seega tuleb tunnistada, et tehnika areng võib enamikele inimestest väga stagneerivalt mõjuda (kui sa pole just insener, kes neid asju ise välja mõtleb).
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti