Paar päeva tagasi avanes meil Dorisega õnnelik võimalus käia Männiku laskeväljal kätt väristamas (lisan foto homme).
Nagu tavaliselt, läksin ma esmalt valesse kohta -Männiku lasketiiru -ja hakkasin päevnikuga pröökama, et ta mind 300m rajale laseks -et seal on toimumas võimas üritus. Päevnik ei teadnud kogu asjast aga midagi -mis oli äärmiselt imelik -kuni selgus, et ma olen ise vales kohas.
Männiku laskeväli on hoopis mujal.
Ilm muutus vahepeal sombuseks ja hakkas vihma tihkuma. Vaatasin murelikult Dorist ja tema säästuoptikat. Oli suur tõenäosus, et optikaga võib märjaks saades midagi juhtuda (ja see tunne ei vedanud mind alt).
Kohal oli 5 osavõtjat.
OP-l oli mingi .308 kaliibriline snaiperpüss, TV-l oli tema Sabre, TJ-l ja veel ühel mehel olid Kalašnikovi terivaadid. Üks nendest kalaššidest oli muuseas tuunitud -peaagu ilma tagasilöögita imekerge päästikuga relv.
Lasime märke 25, 50, 100, 200, 250 ja lõpuks 300 m kauguselt. Vihma sadas ja kõik läks märjaks. Säästuoptika katted pole veekindlad ja lasid vett läbi nii, et läätsed muutusid uduseks. 200m pealt lasin juba päris aimamisi ning tabamused asusid märklehel suvaliselt laiali. Et säästa oma kenasid kingi ja pükse, ei hakanud ma pikaliasendit kasutama vaid tulistasin põlvelt (mul polnud lebomatti).
Üldiselt tuleb tunnistada, et võrreldes teistega, tabasin vist päris kobalt. Lasin põnevusel endast võitu saada ja krapsasin kannatamatult päästikut vajutada. Vaatamata sellele sain siiski kõigilt distantsidelt pihta (erinevalt näiteks tuunitud Kalašnikovist).
Doris paistab olevat igati täpne relv -va jäik, kõva ja pisut ebamäärane päästik. TV oma Sabrega lasi 250 pealt kõik lasud 10 cm sisse -sellal, kui mina tabasin kaootiliselt märklehe erinevaid piirkondi. Aga no mis teha -igatahes olin ma kohal.
Seltskond ise oli äärmiselt sõbralik ja muhe. Valitses asjalik ja positiivne meeleolu. Ning mis peamine -lasta sai omas tempos ja enda valitud moel. Keegi ei hakanud totraid käsklusi hõikuma (nagu KLs vahel juhtub).
Naljaka nähtusena lehvib laskevälja sissepääsu juures mastis suur punalipp (ilmselt hoiatava tähendusega). Samuti ütles OP vahepeal midagi üpris leidlikku: Kellegi kurtmise peale, et hakkab vist sadama, vastas OP: "Pole hullu midagi -küll raud soojendab!".
Kokkuvõttes oli see jälle üks väga lahe üritus. Võibolla sellepärast, et mulle meeldib püssirohu lõhn :)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti