Kogunemine oli Männikul, kus jaotati laiali rakmed, labidad ja relvad. Enamusel oli olemas enda varustus. Ise sain mingid väga väsinud ja kopitanud rakmed. Pärast oligi see kopitushais pidevalt ninas justnagu oleks tegemist mõne vanadekodu-üritusega.
Asi oli ju ka selles, et ma olin kogu teema suhtes pisut väheinformeeritud -et mida on vaja kaasa võtta ja mis antakse riigi poolt jne.
Sõitsime suure bussiga Kloogale ja laadisime oma kola mändide alla maha. Tegevus jätkus nii, et esimene jagu läks laskeväljale märke paigaldama, teine jagu asus ka midagi tegema ja kolmas jagu pidi valvama laskeväljale viivaid teid ja jalutajaid eemale peletama. Mina olin kolmandas jaos.
Valvasin niisiis paar tundi kahte päris ilusat tõkkepuud. Sain raadiosaatja ja valveposti nimeks Bravo 2. Päike huugas ja oli palav. Õhk virvendas. Teeääres sumisesid mesilased ja mitmesugused putukad. Ootamatult lendas üle tee ka suur pääsusaba-liblikas keda ma nägin vist üldse teist korda elus. Vahetevahel ilmusid kusagilt nähtavale mõned inimesed keda tuli sõbralikult eemale peletada. Taevas oli põhjatult sinine ja maastik ümberringi rahulik ja kaunis. Tõkkepuu oli puna-valge triibuline.
Varsti tekkis janu.
Kaks tundi on päris pikk aeg, kui sa pead üksinda tõkkepuud valvama ning pähe tulevad mitmesugused mõtted. Näiteks, et kas käimasoleval tegevusel on mõte? Kas täiskasvanud mehel sobib tavalist triibulist tõkkepuud nii tõsiselt võtta? Ja üldse...-mõned teevad samal ajal kindlasti midagi palju arukamat. On rannas, või reisil või kirjutavad midagi arvutiga...
Kuid teisalt -kui mõelda, et tegemist on siiski päris kauni kohaga -et inimesi tuleb laskealalt eemale hoida -ja et SELLEKS ma siin olengi, et teha seda mida on VAJA teha? Ja kas erinevatel tegevustel on üldse NII suur vahe? Ehk on see aeg tõkkepuu juures midagi sellist, mis mulle alatiseks meelde jääb? Erinevalt rannaskäikudest või arvutiga majandamisest? Kas pole nii, et aeg tõkkepuuga võib olla palju harivam, kui aeg mõnel soojamaareisil? Pealegi on ju ka siin väga soe?
Varsti tekkis sellesse zen-olukorda naljakas pööre, kui vahtkonnaülem raadioteel ühendust võttis ja ütles eetrisse väga kummalise lause: "Laskmine on lõppenud. Kuidas said?"
"Siin Bravo 1. Sain" vastas Bravo 1. "Bravo 3. Sain" vastasid teised vahipostid.
Olin hämmingus.
Mis mõttes "kas ma sain?" Mida ma sain? Ma olen ju viimased 2 tundi tõkkepuud valvanud? Ma pole kuskil käinudki, et midag saada. Laskmas ma ju ei olnud, et oleksin millelegi PIHTA saanud?
"Siin Bravo 2. ma ei saanud küsimusest aru"
"Laskmine on lõppenud. Kuidas said?" kordas vahtkonnaülem oma debiilset küsimust.
Vaatasin vihaselt ja nõutult raadiosaatjat.
"Bravo 2. Sain" kordasin viimaks nagu kägu teiste valvepostide vastust. Ma ei mõistnud kogu sellest naljakast dialoogist sõnagi kuid tegin enda kahtlemata lolliks.
Eemalt kostis püssi ja kuulipildujatärinat ning pikemate vahede tagant võimsaid mürtsatusi, kui Karl Gustavitega lasti. Oli näha suitsupahvakuid ja sädemeid, kui mürsud sihtmärkide poole sööstsid.
Peagi ilmus vahetus ja kolmas jagu liikus laskealale, et alustada laskmisega.
Järgneb
2 kommenttia:
hahaha....mina kujuan ette et "kuidas said" tähendas "kuidas aru said" ja seega on ka vastus loogiline "sain". Oli nii vä?
Nii oligi, aga see selgus mulle alles pärastpoole. Ma vist ootasin mingit sügavamat mõttevahetust :)
Lähetä kommentti