Laup. hommikul hakkas P7 kohe hädaldama, et tal on kohutavalt igav -ja üldse -elu on maru nõme. Mis omakorda initsieeris sündmuste jada, mis viis olukorrani, et läksime koos P7 ja E6 (!!!)-ga pihlakatoru jaoks pihlakaid korjama. Tegemist on mu enda isikliku pihlakatoruga mida ma P7-le lahkelt laenasin. See on vana teleskoopridva toru. Laseb põrgulikult hästi.Tema headuse saladus on selles, et ta on koonilise kujuga . Näiteks tavalisest suusakepist tehtud pihlakatoru ei lase pooltki nii hästi, kui kooniline (kaasaegsed suusakepid on vist kah koonilised?). Pihlakaid korjates meenus, et viimasest pihlakasõjast on möödas vist umbes 23 aastat. Päris palju.
Rõõmu tegi ka see, et mu oskused olid endiselt tallel, sest tabasin P7-t ülitäpselt kintsu pihta, mille peale P7 väga kõlavalt kisama ja nurisema pistis. Justkui oleks ma talle mingit ülekohut teinud. P7 väitis, et tal oli "väga valus" -kuid sellist arvamust oli väga lihtne ümber lükata väitega, et "vastu kintsu pole üldse valus saada, -meie lasime üksteist ikka hoopis valusamini -näiteks vastu kõrva ja põske -vatt see oli valus!". P7 rahunes kohe maha...-kõik sõltub kontekstist.
6 kommenttia:
Lisaks kui huvi on siis võid lüüa augurauaga porolonist tropid ning neist teritatud rattakodara läbi pistes saab pihlakapüssile korraliku noole mis on võimalik suht täpselt saata kuhu vaja.
vinge, et sul see üle hoovi pihlakatoru alles on ja selle suurepäraseid laskeomadusi saavad nautida ka tulevased põlved. mul on ka alles oma pihlakatoru, või selle analoog, mis oli mingist plastist ning tulistas päris hästi ja täpselt, kuigi sinu oma vastu ei saanud, aga suusakepi meestele tegi pika puuga ära. sõber rt oli päris hädas meiega, tema tulistatud pihlakad ei jõudnud kuidagi meile kahju tekitama, meie täpne tuli hoidis ta laskeulatusest väljas.
loonatalu
jah! :)
See on väga eriline ja õnnelik tunne, kui näed, et sinu tulistatud kõva aga tatine pihlakas tabab sõpra otse kõrva taha. Kui ma mäletan, siis üritas RT isegi mingit diili teha, et "minu laskmine on ebaaus".
Naiivik!
Me kasutasime ka 4,5 kaliibrilist. Lennuomadusedd ja distants olid suht samad kui pihlakal aga marjad olid teisest puust.(mingi naljakas mittesöödavate marjadega puu) Plussiks oli see et moona oli lihtsam kaasas vedada ning relvastus mahtus paremini taskusse peitu. Oli selline hea üllatusmoment sees. Miinuseks see et neid marju ei saanud igavusest närida.
Ega jah, kasutada tuleb mida saada on, mk.
Meenub ka see, et kunagi sai Karli talus õhupüssidest sireli-punne lastud. Sirelil on ühtlase jämedusega oksad mida saab hästi tavalise tinakuuli asemel kasutada. Lennukiirus on väiksem ja pole eriti valus ka, aga muidu on kõik nagu päriselt. Kui mälu ei peta, siis sai Loonatalu ühel juhul sirelipunniga kõrva nii, et verd tuli? Ja RT sai laksu keelde. See juhtus kuidagi peaaegu samal ajal, nii et ühel hetkel, oli ühel kõrv ja teisel keel verine. Naljakas vaatepilt täitsa... ;)
Toru koonilisus tekitas sellise suudmepiduriefekti. Lisaks oli vaja toru torul puhumisots ära teipida kuna tegemist on ikkagi klaasfiibriga.
Lähetä kommentti