Eile õhtupoolikul toimus Surma punkris esmakordne Punkrivint. Oli 3 laskeülesannet (stage). Esmalt üks kiire "kapi tagant", kus põhiline nummer oli laskmine vasakust õlast (paremakäelistel on ümber vasaku nurga üpris niru lasta) ning pikemad staged 2 ja 3, kus miinimumlaske oli 32 (et peaks 30 padrunilist salve vahetama!). 2 ja 3 olid sellesmõttes lahedad, et oli palju väikeseid märklehti läbisegi "no shoot" -idega. Ja mis veel kreisim: satges nr 2 tuli lasta valgeid märklehti, aga stages nr 3 kollaseid. Point oli selles, et satages 2 etendasid kollaseid märklehed "pantvangi" rolli ja stages nr 3 olid pantvangid (no shoot) valged märklehed. Muidu oli kõik sama -stage oli täpselt sama, lihtsalt erinevus oli selles millist värvi märklehti lastakse.
Noh.
Lendasin Dorisega ekspromt peale -polnud aega optikatki paika lasta või oma võimast silikoon-tuuningut katsetada. Kohe tekkis kamm. Doris ei laadinud ennast ümber vaid iga lasu järel tuli käsitsi lukk tagasi tõmmata, et uus padrun rauda lükata. Ja tundus, et ka kummilõhna oli õhus. Aga tagasilöök oli pea olematu (tuuning!). Kuna selline jama oli esmakordne, siis oletasin, et kõik on kummituuningu süü ja kiskusin silikoonpadjakesed välja. Aga relv tõrkus jätkuvalt. Järgmine oletus oli, et viga võib olla "ebakvaliteetses" Barnaul-laskemoonas. Laadisin salve uut messingkestaga moona, aga kõik oli täpselt sama -Doris ei laadinud ennast ümber.
Lõpuks selgus, et probleem oli gaasiregulaatori seadistus, mis oli jäänud viimasel puhastamisel sellisesse asendisse, et lasi kõik püssirohugaasid välja ja padrunil polnud jäksu lukuraami tagasi tõugata. Peale gaasiregulaatori ümberseadistust lasi Doris veatult.
Stage nr 2 lasin halvasti, sest unustasin, et nii lühikesel distantsil tuleb sihtida kergelt üles (optika asub rauast kõrgemal ja tabamus tuleb alla). Samuti olin optika punatäpi liiga tugevaks sättinud, ja hämaras lastes valgustas see kogu vaatevälja punaseks. Ühesõnaga -närune tulemus. Kolmas stage oli endaarust normaalne.
* * *
Mõne aja pärast ilmus kohale ka Mati, kes majandas oma Saigaga väga asjalikult ja loodetavasti tuli tal hea tulemus (Vaata videot!).
Punkrivindi plussid:
1) hea lühike üritus -ei pea terve päeva ootama kuni teised lasevad
2) odav
3) laskeülesanded sisaldavad põnevaid "linnalahingu" elemente
4) hr Surm on lahe mees
5) hubane meeleolu
9 kommenttia:
Mina paremakäelisena ei ole osanud elus paremast õlast lasta. Mõnede relvadega on ikka paras jama... Vasakust õlast laskmised on mu lemmikud igal juhul:P
Väga lahe, et Dorise kummituuning pilbasteks ei lennanud. Low- ja no-budget asjad töötavad ka relvade puhul järelikult:)
Näib jah, et töötab. Pean seda kummilõhna veel rahulikumas keskonnas veidi uurima. Et kas see on mingi "sissetöötamise lõhn" või midagi lõplikku ja totaalset?
Järgmine tuuningukomponent on ilmselt 42ne padrunisalv. Siis ma peaaegu ei peagi enam kunagi salve vahetama :)
Ma vaatan, et Lumivalgeke pikki geelküüsi vist ei kasuta? ;)
"Lumivalgeke pikki geelküüsi vist ei kasuta?"
-Väkk:/
Siit ka tõelistele filosoofiahuvilistele arutelu ainest pakkuv moraal - gaasiregulaatori tõrge või seadistamise viga saab tekkida ainult kvaliteetrelvadel millel on seadistatav gaasiregulaator :) Nõukogude autol Ziguliil ei olnud nt. automaatkasti, kuid see-eest ei tekkinud tal kunagi automaatkasti probleeme......
Sellepärast me enam žigulitega eriti ei sõidagi ;)
Sinu jutus peituvat moraali ei tasu loomulikult eirata. "Talebani Ime" on kaheldamatult efektiivne ja lollikindel süsteem, mis najalt hätta ei jäta.
Samas. Gaasiregulaator on hea asi militaarmoonaga laskmisel, mis omab tugevamat püssirohulaengut. Väldib liigset tagasilööki ja teeb laskmise stabiilsemaks. Seda seadistust ei pea kasutama, aga võib, kui soovi on. Mugavus ennekõike! :)
Jah Talibani mehed peavad veel kaua võitlema ise Kalashhidega, aga lääne maailm liigub sinna suunas et relv varsti ise leiab vaenlase, võtab sihikule ja tabab teda just sinna kuhu programmeeritud tabama. Sõdurid vaatavad kogu seda asja pealt ja naudivad elu :)
Lugege Kunnast ("Gort Ashrini" siis) ja mõelge hästi järele, kas nii sõdida ikka on väga hea ja ilus, kui kõik kohad on massinaid täis ja inimesest ei sõltu suurt mitte midagi. Ma olen vist vanamoodne, aga mida vähem lisavidinaid, seda ilusam relv ja seda rohkem mulle sellest lasta meeldib - isegi, kui pihta saamiseks tuleb kõvasti rohkem vaeva näha... Aga see on eskapistliku romantiku arusaam, sõjateoreetiliselt on tõhusus muidugi olulisem kui võitluse ilu. (Sõja)praktika osas hetkel kaasa rääkida ei oska:)
Lumivalgeke, meie oleme siin ikka rohkem nagu spordimehed...
Ma toon sulle ühe näite. Kunagi esimese eesti vabariigiajal korraldati mingis eesti väikelinnas -oletame et elvas -uhke jooksuvõistlus. start oli raekoja juurest. Kohale tuli suur hulk spordimehi ja stardipaugu kõlades asutigi ennastunustavalt jooksma. Kuid jooksu edenedes märgati ka väikest viga -keegi polnud kindlaks määranud finišijoont. Nii ei teadnudki vaprad sportlased, kas finiš on raudeejaama juures või hoopis postkontori juures? osad jooksid jaamani, osad aga kihutasid postkontori juurde. Selgus ka see, et polnud kedagi aega mõõtmas. Nii ei saanudki sportlased teada, kes oli esimene, kes teine, ja kes jäi viimaseks -oli vaid SPORDI ILU!
Tänapäeval on asi aga vastupidi _tõeline spordimees ei lähe enne üldse õuegi, kui tal pole jalas spetsiaalseid jooksusokke, tosse, jooksupükse, jooksusärki, taastavat jooki, jooksukindaid, spetsiaalseid jooksuprille ja jooksumütsi. Ilma nende tarvilike asjadeta naerdakse entusiastlik spordimees kohe välja! Sest kes jookseb vana kummiketsiga? Ei keegi!
Mis puutub aga relvaasjandust, siis kunagi pidasid paljud laskurid ja muidu vahvad sõjamehed suitsuta püssirohtu, unitaarpadruneid jmt mõttetuks peenutsemiseks ja peaaegu kõlvatuseks. Tõeline normaalne relv oli ju ikkagi eestlaetav tulelukk! ;)
Tõeline normaalne relv on mõõk. Aga eestlaetav on ka ilus. Ja kui spordi ilu enam ei ole, siis mina ei mängi. Ehk ei tee sporti:D
Sellegipoolest on Dorise lisavidinate saagat väga põnev jälgida;)
Lähetä kommentti