Juhtusin lugema Marek Tihhonovi sissekannet inimevolutsioonist ja muutusin rahulolematuks. Kas organismi võimet kohaneda ümbritsevate elutingimustega peetaksegi evolutsiooniks?!
Kõlab päris võimsalt.
Eriti selle valgusel, et näiteks kinnipidamisasutustes kohanevad isikud samuti ümbritseva keskkonnaga -vastavalt keskkonna omapärale.
Või võtame näiteks krokodillid keda alati eeskujuks tuuakse ja kiidetakse, kui suurepärast näidet kohanemisvõimest. Krokodillid pole viimase miljoni aasta jooksul mitte kuidagi arenenud. Võiks isegi öelda, et nad on evolutsioonitsüklist välja astunud. Mis on imelik, sest krokodillide põhjal võiks arvata, et evolutsioon ja kohanemine on lausa vastuolus. Organism, mis on ideaalselt kohanenud, ei pea nö arenema. Krokodilli jaoks on evolutsioon sulaselge mõttetus...
Või ehk on olemas nö evolutsioonilised ummikteed? Kus ideaalselt kohanenud organismi evolutsioon peatub lõplikult sest see on saavutanud nn täiuslikkuse (evolutsioon peaks ju täiuslikkust tunnistama, sest areng peab toimuma keerulisema, peenema, komplekssema -täiuslikuma -suunas).
Ja edasi mõeldes peaks olukord, kus ennast nn voolul kanda lastakse olema suurepärane näide evolutsioonilisest protsessist (=kohanemine). Vastuvoolu ujumine tähendab aga evolutsioonile vastuhakkamist (=püüe eirata keskkonda).
Seega -igasugused moraali -ja eetikaprintsiibid on evolutsiooni seisukohalt selge rumalus. Evolutsioon ei vaja mingit eetikat ja moraali vaid üksnes puhast kohastumist. Eelnevast johtudes näib lausa, et kogu nn (läänemaine) kultuur on üks suur evolutsiooniline vastuhakk...
Arstiabi on selle ere näide. Kiirabi institutsioon on lausa kurioosum...
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti