Eile rattaga mööda linna kolades jõudsin Patarei Vangla tagusele -niiöelda rannale. "Rand" asub vangla peahoone ja mere vahel ning seda eraldab veest roostes okastraataed. Selleks, et jõuda vee äärde, tuleb avada traataias olev värav...
Seal on ka kohvik.
Me ju teame mis asi on kohvik? See on igav ja äraklanitud koht, kus inimesed saavad osta samu jooke, mis kõrvalkohvikustki. Reeglina ei toimu kohvikus midagi huvitavat.
Patarei kohvik oli aga meeliülendav erand. Alustades kasvõi kohviku nn välikatust toetavatest raudtorudest, mis olid värvitud kasepuu-stiilis. Siia-sinna oli keevitatud ja maha unustatud ka muid huvitavaid asju. Keset kohvikuesist liivaplatsi (=rand) asus -ilmselt päevitamiseks mõeldud -efektne punane vedruvoodi. Kohviku mööbel oli stiilselt helesinist värvi ja tuttavlikult kulunud. Eemal vedeles roostetanud raudtünn ja mingi käru...
Kohvi pakutakse tahulisest joogiklaasist (=stakan) ja mis eriti tore -suhkru segamiseks on olemas tavalised suured supilusikad -mitte need väikesed millega pole midagi peale hakata.
Eriti huvitav oli aga kohvikus viibiv seltskond. Oli mingi grupp, kes mängitas makki ja laulis lindilt kõlavat muusikat järgi -kusjuures imetabaselt hästi. Esindatud oli ka klassikaline "lämisev meestegrupp", kes arutles suvalistel kultuurilistel ja poliitilistel teemadel.
Õuhus valitses tõeline manjaana-meeleolu. Oli tore.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti