Kodanikukohus on taas täidetud. Panus on antud. Imelikul kombel osutusid seekord oluliseks hoopis ootamatud seigad. Nagu näiteks vahikord öise tähistaeva all (laupäeva öösel oli uskumatult selge taevas), kus särasid suurelt ja kirkalt kõik põhjataeva tähed. Või õhtutaevas loojuv kuu oma sugavtumedate värvidega. Öise paduvihma trummeldus presenttelgi katusel. Lood, mida rääkis patrullikaaslane ja mille üle sai koos naerdud. Kollased kukeseened sügiseses metsas, võitluskaaslase läbi suitsu paistev siluett "miinipilduja tule" ajal...
Sellised...tähtsusetud detailid...
5 kommenttia:
Kurat küll, mees! *lööb jalaga vastu maad ja mossitab* Ma pean nüüd minema KL Tartu malevasse avaldust sisse andma, mis sellest, et mul üldse õppuste jaoks aega ei ole. Selline igatsus tuli peale praegu.
Aga kuidas sa siis üldse tead, mis seal metsas toimub? Öine tähevaatlus moodustab ju tervikust vaid tühised 1%-ti...
Muide tallinnas kasutatakse kergemaid püsse, kui tartus.
Ega ma tähevaatlust ei igatse. Seda võib koertega jalutades iga jumala päev teha.
Kas...seened...? :)
Läbitilkuv telgikatus, ärkamine magusaimast unenäost, sest on minu kord ahju puid juurde panna, relvaõli lõhn kinnastel... On hetki, mil kiirnuudlid + tomati kiirsupp + jupike suitsuvorsti on maailma gulinaaria tippsaavutus, ja neid hetki tsiviilis ei saavuta, ükskõik, kui palju värskes õhus ringi ei müttaks.
Ainus mure on, et AK4 on minu jaoks liiga pikk. Tuleb käelihaseid treenima hakata:D
Lähetä kommentti