Täna maja ees uhket mootorratast vaadates jäin pisut mõtlema ning märkasin üht kummalist seost. Olen alati pisut imestanud, miks mehed, kes suviti oma siklitega mööda linna müristavad, end nii enesekindlalt ja hakkajalt üleval peavad. Talvel-sügisel ei pane neid mehi justkui tähelegi. Silma nad ei hakka (võimalik, et istuvad autodes). Kuid suvel on nad ülimalt tähtsad.
Ilmselgelt on siin mingi seos mootorrattaga.
Mehed tunnevad oma sikli üle uhkust. "Mul on enda sikkel!" mõtlevad nad. "Ma võisin seda endale lubada!", "Ma olen seda siklit väärt!", "Vaadake, kui ilus ja võimas mootorratas see on!"...-umbes nii nad arutlevad. Vähemalt ma ise arutleksin nii.
Kuid siin on üks "aga". Tegelikult ei ole mootorrattaomanikud oma sõiduriista valmimisse või disaini mingisugust panust andnud. Iga viimane loll ja disainivõhik võib sõita Ducatiga. Sõiduriista omaniku mentaalsed võimed pole otseselt seotud tema mootorratta välimuse või võimsusega. Ometi tundub meile, et on. Hea asja omamine loob tunde, et oleme sellega mingil intellektuaalsel või väärtuspõhisel moel ühendatud. Kuigi meie panus kogu teemas on vaid rahaline ülejääk. Meil oli õnnestunud hankida lihtsalt pisut raha.
Kuigi ka raha hankimine nõuab teatud vaimset pingutust, on see siiski hoopis teine tase, kui asjade endi väljatöötamine ja kujustamine.
Ent miks me muutume siis oma asjade üle uhkeks? Miks eputame uue mootorratta või riietusesemega? Me pole neid ju ise loonud? Me lihtsalt ostsime need....
Pigem peaks tundma end Ducati seljas istudes nagu koolipoiss, kellele õpetaja väljateenitud "kahe" asemel päevikusse "viie" kirjutas.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti