Seoses peatse Võidupühaga kirjeldan mõningaid aistinguid hiljutiselt taktikaõppuselt (vabandan lugejate ees, sest mind ennastki on militaaria viimasel ajal pisut tüütama hakanud) .Meie rühm paigutati kaitsesse viie tee ristumiskohas (rohelised täpid on männid, punased vaenlased, sinised omad, hall ristkülik kaardi ülaservas on vaenlase transport). Maantee, mida mööda vastane lähenema pidi oli vasakult palistatud tiheda männinoorendikuga ja paremalt madalate küngaste ning sellel kasvava kõrge männimetsaga. Nähtavus tee parempoolsel küljel oli u 100 m; tee vasakul poolel oli nägemisulatus seevastu 10-15 m. Küngastel asusid vanad laskepesad (kaardil hallid ovaalid).
Üksus võttis positsioonid sisse vahetult enne ristmikku suunaga risti maanteed. Meie taga -teisel pool ristmikku -asus reservüksus. Mind paigutati äärmise mehena teest paremale (kuigi just seal olid ideaalsed positsioonid). Sobivat laskekohta otsides liikusin üksuse lahingurivist pisut ettepoole.
Olin üksi väikeses süvendis keset kõrget ja kaunist männimetsa.
Tirisin lähikonnast oma lasekepesa juurde vanu kuivanud männioksi ja maskeerisin lohuserva nii, et võisin ise märkamatuks jäädes näha nii maanteed, kui ka sellega piirnevat maastikku.
Mind tegi pisut murelikuks, et olin täiesti üksi (samas oli see tore). Kiikasin vahetevahel üle vasaku õla, et näha mida mu relvavennad teisel pool teed teevad. Nad kõhutasid nina vastu tihedat võsa. Üksnes kuulipildujal oli tee servas pisut avaram laskesektor. Sättisin varustust ja otsisin relvale sobivat tuge.
Olen nii valmis, kui oskan.
Siis saab aeg otsa. Umbes 150m kaugusel peatuvad veokid ning võib näha jalastuvat vastast. Nad hüppavad mõlemale poole teed. Näen vaenlast esimesena ning avan kohe tule, sest neid on lähedale laskmiseks liiga palju. Nad tulistavad vastu ning püüavad mõlemal pool teed edasi liikuda.
Lasen külma ja otsustava vimmaga. Tundub, et taban hästi. Pean nad tapma või peatama enne, kui nad minuni jõuavad. Vastane hajub ning liigub lohke ja vanu laskepesi kasutades edasi. Nende äärmised mehed liiguvad minust paremalt mööda...-lasen neid küljelt.
Mu laskemoon hakkab lõppema ning hinges võtab maad hirm. "Katke mind!! Katke mind!!" röögin paanikas meie kuulipilduja poole -kes mingil põhjusel passib täiesti tegevusetult ning üksnes vaatleb toimuvat (pole vist käsku tulistada?). Rooman-kukun tagapool olevasse auku ning üritan oma salvesid laadida. Vaenlane on siinsamas...-padrunid pudenevad sõrmede vahelt maha...pole aega...pean salved tühjaks lakma juba siis, kui neis on vaid 4-5 padrunit. Vaenlane oli jõudnud paremalt mööduda...-nüüd kostab laskmist juba kõikjalt.
Ma saan surma.
Pagan võtaks! Ma saan varsti surma...
See arusaamine on ühtaegu ebareaalne ja samas täiesti kindel. Vahetus tulevikus ootab mind ees hetk, kui ma suren (st kollases vestis instruktor ütleb, et olen surnud ja pean kiivri peast ära võtma). See teadmine oli oma möödapäsmatuses õudne ja vastik. Just see hetk ise -mitte surm. Ma ei kartnud mitte surma, vaid seda kuidas kuulid pead või kõri tabavad. Kuidas ma imestunult kätel ja liival omaenda verd vaatan...
Vaenlane pressib edasi ning neid on minu jaoks liiga palju.
Hetkeks nean end, et ma vastast nähes kohe ei taandunud ning nüüd end tappa lasen.
Korraga avastan, et vasakul piki teed edasi liikuvad vaenlased on oma kuulipilduja mu laskepesaga kohakuti paigutanud -ning on mulle suurepärane sihtmärk. Avan nende suunas koheselt tule. Ma ei või neid sinna meie mehi laskma jätta. Pean nad tapma enne, kui ise surma saan...mul on vähe aega. Pean nad tapma.
Surmaga leppimine toob kaasa rahu ja lülitab (taas?) sisse ratsionaalse meele. Kuna surm on muutunud möödapääsmatuks, tuleb tegutseda viisil, mis vastast enim kahjustab. Tuleb lasta rahulikult ja täpselt. Tuleb oodata kuni nad on piisavalt lähedal...-lasen oma salved tühjaks ja jään saatusega leppinult kaevikusse lösutama. Ma ei saa enam midagi teha.
"Sa oled surnud" lausub mu kaeviku servale ilmunud instruktor. "Surnud?" küsin justnagu üle kontrollides. "Jah, võta kiiver peast ära".
* * *
On kummaline, et kuigi tegemist oli vaid taktialise mänguga, elasid osavõtjad kõike läbi nagu reaalsust. Tunded, aistingud, reaktsioonid, -sarnanevad ilmselt sellele mida mehed (ja naised)päriselt sellistes olukordades kogevad. Võimalik muidugi, et sellisel hetkel on inimene Harjunud Maailmast niivõrd kaugenenud, et surm ei ole enam midagi eemalseisvat vaid teisenenud reaalsuse loomulik osa.
Võitlev inimene tajub mailma teistsugusena. Esemetel, aistingutel ja Maailmal on tähtsust vaid niivõrd, kuivõrd see mängib rolli vahetus reaalsuses.
* * *
Mulle tundub, et inimesed võiksid Võidupühal mõtelda mitte niivõrd sõdurite tegudele, kuivõrd sellele mida Sõdurid tunnevad ning läbi elavad. Ehk avardab see meie maailma? Ehk aitab see saada paremateks inimesteks?
* * *
Oma rahuloluks saan hiljem teada, et hävitasin "enne langemist" vastase kuulipildurid ja veel paar-kolm. See oli korralik panus. Asi oli küünlaid väärt.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti