See teeb juba pisut ärevaks, et blogis on ainult looduspildid. Midagi see igatahes näitab. Enamasti seda, et inimene ei viitsi muuga, kui taimedega tegeleda. Ussilakast meenus see, et tegemist oli ainsa mürktaimega mida ma tundsin (näsiniint polnud ma kunagi teadlikult näinud). Seetõttu hoidusin ma ussilakast alati vähemalt meetri kaugusele, sest ma ei usaldanud ennast. Mis siis, kui ikkagi panen selle marja suhu ja neelan alla? Mis siis saab? Suren ära?
Kuid surra ma ju ei tahtnud!
* * *
Selle pidli võib nüüd välja printida ja tuttavatele lastele näidata -et see on jube mürgine taim. Et kohe sured ära, kui seda sööd. Hirm on parim motivaator...
2 kommenttia:
Vanasti öeldi et peale pulmi tuli ämmale sellest marjast moosi keeta. Pidi oluliselt taltsam olema kohe.
Olin kord pisike ja kõndisin koos emaga metsas, tema ees ja mina järel. Ühtäkki märkasin ilusat suurt marja, kummardusin võtma ja ütlesin: "Emme! Vaata, kui suur mustikas!" Emme sai õigel ajal jaole.
Lähetä kommentti