Tuli üks selline kommentaar KL sanitarikursuse kohta:
Anonyymi sanoi...
See ongi tegelikult tõeline elu! Kadestan et ise ei ole midagi sellist kogenud. Aga ehk varsti saab kogeda kah......eks iga mees ole oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.....
5:47 ap.
* * *
See on liiga entusiastlik suhtumine. Läbimõtlematu. Muidugi on tore teetolmus püherdada, hirmu ja paanikat tunda, aga see on ju tegelikult vaid pinnavirvendus. Asi on ikkagi hoopis muus, kui lahedas ajaveetmises. "Milles siis veel?" küsite nüüd teie rahulolematult "Mis siin veel siis olla saab?".
Aga vaat mis.
Me kõik kirjutame alla oma surmaotsusele. Samuti oma vangistamisotsusele. Lisaks veel invaliidsustunnistusele. Peale selle seame ohtu oma lähedased, sest arvestama peab Musta Stsenaariumiga. Liitudes annad sa ära suure hulga oma isiklikest vabadustest ja õigustest ning oled sisuliselt Jumala, saatuse ja poliitilise olukorra mängukann. Sa hakkad tegema seda mida sa alati teha ei taha -või mida sa alati õigeks ei pea...
Samas puuduvad meil muud mõistlikud alternatiivid juhul, kui jutt on riigist.
Esitan siinkohal ka isiklikud põhjendused, miks tuleks Eesti riiki häda korral kaitsta.
1) Vastupanu annab meile aega:
a) saada diplomaatilist abi
b) saada sõjalist abi
c) emigreeruda
2) Vastupanu välistab hilisemad jutud vabatahtlikust liitumisest ning loob tulevikus aluse iseseisvuse taasloomiseks
3) Eesti Vabariigi põhiseadus kohustab meid riiki kaitsma (§ 54. Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.
Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.)
4) Vastupanu on minu isiklik meelsusavaldus toimuva ebaõigluse suhtes
5) Vastupanu aitab säilitada rahva (= üksikisiku) enesehinnangut ja minapilti
Sellised põhjendused.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
1 kommentti:
Sanitarikursus on lahe! Sõda on aga iseenesestmõistetavalt lahedusest kaugel! Kui on sõjaolukord siis praktika näitab et isegi kui väga püüad, ei õnnestu vägivallast sellisel väikesel maal nagu Eesti puutumata jääda - kindlasti igaüks ise (vähemalt suurlinnades või asulates elavad inimesed) ja tema lähedased kannatavad (pommitamine, nälg, janu, haigused, vägistamised, tapmised, röövimised, mõnitamine, kodu kaotamine jne). Kui ka lahingutegevuses otseselt ei osale, siis meesterahvad langevad kahtluse alla koheselt (tuletame meelde Jugoslaavia konflikti, Tshetseeniat) ning suur tõenäosus on ikkagi saada vangistatud, või valel ajal vales kohas olles jääda võõrsõduritele ette. Hoidku Jumal selle kõige eest! Eemalehoidmine aga ei ole sugugi parem, vaid isegi muud põhjused kõrvale heites mõtetu ja kasutum kui vastuhakk.
Lähetä kommentti