Mõtlesin ükspäev, et imelik küll. Inimesed on hakanud arvama, et kui midagi koos teha (näiteks romantilist), siis tuleb tingimata korraldada mingi võimas üritus. Tuleb minna teatrisse, kontserdile, restorani, kuhugi grillima (õõõ!!!), jahtlaevaga sõitma jne. Seda, et võiks lihtsalt jalutada ja juttu rääkida, eriti nagu ei mäletatagi. Kuigi, kui vaadata 50ndate aastate filme, siis seal põhiliselt just jalutatigi -ja istuti pärast kombekalt pargipingil. Ja tundub, et kõik olid väga õnnelikud! Mehed olid mehed ja naised olid naised.
Ehk siis kokkuvõtteks: jalutamine on vägagi tõsiseltvõetav tegevus ja hea alternatiiv meinstriimile (restoran, kino, etendus).
4 kommenttia:
See postitus on läbinisti tõde täis aga sellest puudub üks oluline asi:
Romantika jaoks ei ole tingimata vajalik küünalde põletamine. Täitsa vabalt võib ka ilma küünaldeta väga romantiline olla.
Kui see pisike nüanss veel lisada, siis saaks selle postituse mingisse algaja romantiku käsiraamatusse panna.
okei, valgel suveööl saab jah küünlata läbi, aga talvel pole küll romantikast juttugi kui küünlaid pole. mis te, mehed, nüüd püüate siin romantikat liiga lihtsaks teha!
:)
Eks jah meestel on alati oma lehm ojas. Või on mehed lihtsalt märgatavalt leplikumad?
Enne magamajäämist tuli üks mõte. Et miks neid küünlaid ikkagi nii kõvasti idealiseeritakse? Sest oleks loogiline arvata, et küünalde pealetungi ajal idealiseeriti ka "vana head romantilist peeruvalgust" (peerg= vaigune kuuselaast). Nüüd, kui on hõõglampide ajastu unistatakse küünaldest.
Ilmselt hakatakse õige pea ka hõõglampe väga romantilisteks pidama -siis, kui kõik kasutavad luminofoor valgust.
Lähetä kommentti