lauantaina, maaliskuuta 13, 2010

Millest inimesed kududes mõtlevad?

Meenus, et kunagi proovisin ma tõsimeeli heegeldama õppida -see oli vist sellal, kui Õde pidi koolis väikeseid lilli heegeldama. Heegeldamine tundus mulle täitsa atraktiivne.

Et selline huvitav süsteem näedsa...

Kuid mul millegipärast ei õnnestunud see asi. Olin küll väga püüdlik ja proovisin silmust heegelnõela taha püüda, aga...-see kida oli kuidagi liiga väike. Täitsa võimatult väike.

Peale pikka pusimist hakkas mulle tunduma, et heegeldamine on vähemalt sama hull töö nagu padja jaoks kanasulgede lõikamine (kuna ma kardan, et enamus inimesi pole pidanud ISE sulepadja jaoks vajalikku hulka nn udusugi parajaks lõikama, siis kirjeldan pisut seda vahvat protsessi. esiteks -need pole mingid udusuled -vaid tavalised torkivad kanasuled, mis on KÄÄRIDEGA parajalt väikesteks kübemeteks lõigatud. Põhimõte on see, et kui sa oled ära lõiganud sületäie kanasulgi -milleks kulub vähemalt nädal -on sul korvi põhjas kõigest väike nutsak sulgi, millest ei saa mingit patja. See on täiesti meeleheitlik vaatepilt! Sa oled näiteks kuu aega vere-maitse-suus sulgi lõiganud -ja tulemuseks on täiesti mõttetu väikes kuhjake vajalikku padjamaterjali. Mida aeg edasi, seda selgemalt hakkad sa aimama, et aeg ja tehtud töö hulk pole omavahel absoluutselt seotud!

Padjategemisel on täiesti võimatu mõelda midagi helget. Enamuse ajast haud sa hoopis kättemaksu kõigile neile, kelle tõttu oled sellisesse olukorda sattunud, kus peab patja tegema.
Sulgpadi on jube kannatuste kogum...
Samas on see ka tohutu vabanemine ja õnnetunne, kui padi viimaks valmis saab (kusjuures füüsikaliselt on see täiesti võimatu).

Padjategemist annab ehk võrrelda vaid Tartu Ülikooli arstiteaduskonna esimese kursusega -see on sama jube...

2 kommenttia:

Sinilind kirjoitti...

Ka minul on padjategemise kogemus, aga õnneks veidi helgem :) Nimelt oli mu vanaisa jahimees, kes sügisel siis suuremal hulgal parte koju tõi, mis kõik tulid sulgedest puhastada. Kui parte ikka kümnetes oli, siis hakkas asi näppudele lõpuks. Aga puhastamise eesmärk oli liha lauale saada, padjasuled olid meeldiv kõrvalsaadus. Lõikama midagi ei pidanud, tugeva rootsuga olid ainult tiivasuled ja need läksid mulle lehvikute tegemiseks :D

Asjadest kirjoitti...

Oo...

Ma olen alati arvanud, et ma olen üks viimaseid oma põlvkonnast, kes on ise padja teinud.