Kas ei peaks pisut kõhklevalt suhtuma inimestesse, kes vastandavad end "lolli enamusega"? Tundub, et vastandumises puudub kaastunne ja mõistmine. Igasugune eliiti kuulumine -ja eliidi loomine -kätkeb endas põlgust ja hoolimatust "enamuse" suhtes (kui seda asjaolu just ei teadvustata ja teadlikult taas "jalga põhja ei panda". On olemas ka lause: "vaimsust näitab hoolimine, mitte hoolimatus").Ma ei mäleta, et suured teadmamehed oleks ennast "hallile massile" vastandanud. Pigem vastupidi.
Seega näib nii, et inimene, kes teadvustab end, kui erilist, on alles arusaamise alguses...
5 kommenttia:
Ainukordsuse illusioon. See, et ma massi põlgan ja idiootsusele kaasa ei tunne ei tähenda, et ma ennast sellele vastandan. Üleolek ei ole erilisus, minusuguseid on palju. Misantroop ei saa ennast inimkonnast välja arvata.
Ehee, ma ei kirjutanud üldse Lumivalgekesest, aga kui asi nii on, siis seda huvitavam :)
Mulle näib siiski, et inimesepõlgusest järgmine samm peaks olema inimesearmastus.
Ma toon nüüd selle igihalja Juhan Liivi näite. Juhan oli oma ajast kahtlematult ees ja adus paljutki mida tema kaasaegsed kõrtsis või laadal aega veetes ei adunud. Kui Juhan oleks olnud inglane (+misantroop) oleks ta kirjutanud luuletusi talurahva juhmusest ja lollusest. Ja tal oleks olnud seejuures õigus.
Kuid Juhan kirjutas hoopis lootusest, mis sellele rahvale kuulus, ent mida nad ise ei näinud.
Ma leian, et Juhan tegi õigesti, et ei distantseerinud end ümbritsevast inimsummast.
Nii palju nartsissist ma nüüd ka ei ole, et arvata, et keegi minust ploogipostituse kirjutab:D Kuna ma keeldun olemast osa massist, siis tundsin end puudutatuna.
Juhan Liiv oli skisofreenik, see on hoopis teine maailm ja ma püüan sellest võimalikult kaua eemale hoida;)
Ma arvan, et meie eksistentisaalne vastuolu tuleneb kristlusest - Sinus on selle usu maailmavaade implitsiitse ja enesestmõistetavalt ainuvõimalikuna sügaval hinges, mina aga olen täpselt samavõrra kindel, et see ei ole ei ainuvõimalik ega ainuõige ellusuhtumine, minu jaoks kohe kindlasti mitte. Kristlikud väärtused ei oma minu jaoks mingit väärtust iseeneses. Humanistlikud ka mitte. Sellelt pinnalt - järgmine aste ei ole minu jaoks kindlasti mitte inimesearmastus:D Hoolimine ei ole johtuvalt minu jaoks ka ei õige tee, ega isegi mitte püüdlemist vääriv eesmärk. See on teistsugune eksistents, mis on olemas paralleelselt minu omaga, aga absoluutselt minu omast erinev ja täielikult eraldi;) Võrdsed, ilma et üks oleks võrdsem. Või õigem.
Kuidas sul selline maailmapilt tekkis, Lumi?
Mingid järeldused ja loodusvaatlused pidid selle ju tingima?
Inimene on oma elukogemuse summa:)Pluss mõningad sünnipärased eeldused. Morbiidse inimese metafüüsilised mõtisklused viivad varem või hiljem nihilistliku relativismi kui maailmavaate aktsepteerimiseni.
Lähetä kommentti