Näituse avamisest

Näituse avamine läks hästi. Rahvast oli üllatuslikult rohkesti ja meeleolu hea. Kohal olid ka mõned nö kuulsused, mis oli tore. Sai rääkida ja ka niisama naeratada.

Eraldi tahan täna Piretit, Evet ja Kristinat, ilma kelleta poleks näitust ilmselt tekkinud.

Kuid üldjoontes on näituse tegemine siiski vastik asi. Esiteks tuleb viimasel minutil hankida igasuguseid vajalikke asju: papptaldrikuid, söögiriistu, sellerit, tomateid, nimekirju, loetelusid jm.

Tüüpiline avamispärv on selline, et hommikul kena ja hea väljanägemisega Näituseavaja on avamise ajaks muutunud vilavate silmadega särk-püksist-väljas ärahigistanud tüübiks, kellel käed värisevad ja kes kardab, et papptaldrikuid ikkagi ei jätku.

Ja kui keegi julgeb Näituseavajalt küsida, "Kas sa plakatit ei teinudki?", tekib Näituseavajal kontrollimatu soov küsijat kägistada...

Mõned vead olid ka:

- Olümpia kondiiter tegi tordi, mis ei vastanud absoluutselt etteantud joonistele ja juhistele (tort tuli kiiresti lahti lõigata)

- Just siis, kui hakkasid saabuma külalised, kadus Galerist ära, mistõttu keegi ei teadnud mida teha ja kuidas käivitada kosmosetehnoloogilist CD mängiat

- Galerist ei printinud välja talle saadetud näitusekontseptsiooni

- keegi ei juhtinud inimesi näituseruumi ega vedanud toimuvat

Mida saab õppida?

- keegi peab saabuvad külalised vastu võtma

- pakutav vein ja söök peavad olema sissepääsu lähedal hästi nähtavas kohas, et tulijad saaksid kohe haarata (see lisab inimestele enesekindlust, kui neil midagi käes on)

- on soovitav, et avamisel on Juht, kes jälgib toimuvat, tervitab külalisi ja tutvustab näituse kontseptsiooni

- on oluline, et sööki ja veini jätkuks (täis kõhuga tundub iga üritus tore)