tiistaina, huhtikuuta 26, 2011

Spordivarustuse valik nõuab semiootilist taju

Mind on rulluisutajad ja jalgratturid alati huvitanud. Tegelikult kõik, kes kannavad kirevavärvilisi (õigupoolest vahet pole) spordirõivaid, mis on kooskõlas jalgratta, rulluiskude või purjelauaga. On väga huvitav jälgida kuidas inimene oma esteetilised valikud on teinud -millised värvid valinud, millist sõnumit ta edastab, milline on ta stiilitaju. Spordivarustus pole juba ammu vaid mingi nö erivarustus vaid inimese sõnum ümbritsevatele sellest kuidas ta spordib -kui tõsiselt ta teemasse suhtub, kui pühendunud ta oma tegevuses on, kui haritud, kui teadlik...

Lahendada tuleb sellised küsimused nagu: kas mu rulluisu rattad peaks värvilt sobima ülejäänud varustusega? Kas rattad peaks sobima ainult kiivri värviga? Kas tõukekepid peaks muust värvigammast erinema või mitte? Mis on minu varustuse nn tulipunkt (kõige olulisem detail/komponent)? Kas värv on üldse oluline? Kas tekstid ja logod on olulised või mitte? Kas ma usun, et "vähem tekste, rohkem sisu"? Kas ma soovin, et möödujad paneks mind varustuse tõttu tähele? Millist sõnumit ma tahan sporti tehes edastada? Milline roll on selles sõnumis varustusel? Kas mu varustus peaks vastama mu võimetele või peaks olema ressurss piiramatu?Jne jne.

Nagu isegi näete, ei ole sportimine tänapäeval mingi lihtne asi vaid suhteliselt keeruline semiootiline konstruktsioon...

Ei kommentteja: