Nagu me teame, on enamus "selge mõistusega" meestest konservatiivid. Korralik mees ei taha endale uusi riideid, ei taha vahetada juuksurit ega teha midagi muud ebatraditsionaalset -kui tegu pole just mingite kavalate tehnikavidinatega või mõne filosoofilise probleemi lahendamisega.
Seda enam häirivad igasugused uued suhted.
Tuttav tütarlaps jättis just oma nö elukaaslase maha, kuna väidetavalt oli IP "liiga negatiivne". Kuigi võib arvata, et pigem oli IP lihtsalt realistlikum, kui Tütarlaps (Tütarlaps on üpris hellitatud ning on saanud alati kõik mida on tahtnud -seetõttu kipub ta koostama oma elu jaoks ebarealistlikke plaane ning on solvunud, kui teised neid heaks ei kiida).
Nüüd on Tüdruk taas vaba ja sisustab aega pidutsedes.
Kõik teised on aga tülpinud.
Sest kes garanteerib, et see mis juhtus Tüdruku üleeelmise "tõsise suhtega" ja nüüd IP-ga -et see ei kordu? Sest on ülimalt nõme veeta koos Tüdruku ja tema Tõsise Suhtega jõule ja lihavõtteid, käia paadiretkedel ja saunas -tunda huvi nende käekäigu ja tegemiste suhtes -ning seda vaid selleks, et saada teda, et "me ei ole enam koos"?
Ning ilmselt tuleb see kadalipp ikka uuesti ja uuesti algusest lõpuni läbi käia.
Selline asi tekitab eelarvamusi. Kujutan ette, et kui Tütarlaps peatselt oma Uut Tõsist Suhet tutvustab -et ma ei viitsigi enam sellesse inimesse süveneda. Sest milleks? Ilmselt kaob temagi nagu eelmised Tõsised Suhted.
Ja miks oli neil vaja IPga kribinal-krabinal kokku kolida ja korterit sisutama kukkuda? Kuhu neil kiiret oli? Oleks pisut oodanud ja niisama jalutamas käinud ja jäätist söönud -oleks ehk ilma piinlike hetkede ja tülideta selgeks saanud, et "IP on negatiivne". Poleks olnud vaja mingit perekonda mängida. Võinuks olla lihtsalt sõbrad või midagi...
Palun väga -kui tõesti tundub, et asi on tõsine -kihluge siis! Andke inimestele teada, et oleme kihlatud ja vaatame, mida elu toob. Et ehk abiellume -aga võibolla ka mitte. Aga mitte nii, et kolime kokku -hakkame nö perekonnaks (=kõik hakkavad selle mõttega juba harjuma) -ja siis aasta-paari pärast selgub, et "oi -IP on negatiivne...".
Eriti nõme on, et ma ju mäletan kõiki Tüdruku eelmisi nö mehi. Ning võrdlen iga uut kanditaati eelmistega. Mis tekitab veel suuremat segadust, sest kogumina vaadeldes ei ole ükski Uus Tõsine Suhe oluliselt parem, kui Eelmine Tõsine Suhe (Tütarlaps ei pruugi seda ise kusjuures hoomata). seega puuduvad igasugused tehnilised näitajad, mis annaks alust loota, et uus mehekanditaat on teistest püsivam.
Ja kuidas ma nüüd IPsse suhtuma pean? Kui ma eelmistel jõuludel keskendusin IP positiivsetele külgedele ja kiitsin teda kui "täitsa normaalset meest", kas siis nüüd tuleb meelde tuletada kõik kahtlane ja ebameeldiv? Sest muidu jääb ju hoopis Tütarlaps lolliks? Kui väita, et IP oli normaalne mees (kuid jäeti sellest hoolimata maha) selgub, et võibolla on Tüdruk ise pisut ebaadekvaatne -või mingi veaga?
Jutu mõte on selles, et esmalt saage sõpradeks ja siis ostke koos uus köögisisustus. Mitte vastupidi.
lauantaina, kesäkuuta 25, 2011
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
3 kommenttia:
Väärt sõber ei lähe "laimukampaaniaga" kaasa (emotsionaalselt tasakaalutuna kipume ju ikka maailma must-valgena nägema) :) Ise eelistan küll kaasanoogutamisele ausaid märkusi, kuidas olukord kõrvaltvaatajale tundub.
Eks mingil määral võivad sõbrad meie arvamusi mõjutada, aga ei saa ju oma hoiakuid muuta lihtsalt kellegi meeleheaks. Suhtu nii, nagu tunned! :)
Selles see asi ju ongi, et kui tunned inimest vaid tema headel hetkedel et siis on väga raske nõustuda, kui öeldakse, et ta oli negatiivne. Kõigil on omad negatiivsed hetked.
Võiks ju Tüdrukult lausa küsida, et kes oli siis hullem, kas mees nr 1 või mees nr 2? Või nr 3?
Mul on üks sõber, keda pean targaks, tasakaalukaks, vaimukaks ja vaikseks nokitsejaks. Paljud imestavad, sest nemad tundvat hoopis sellist meest, kes üleaedsete õhtuid sõimukisaga sisustab, naist püssi ja naabrimeest autoga mööda hoovi taga ajab. Müstika. Kas tõesti suudame endast nii vastakaid muljeid jätta?
Lähetä kommentti