Kõik me oleme kuulnud sõnavõtte, kus keegi taas noomib ja kurdab eestlaste nö kaasasündinud vingumis-kombe üle ja kutsub meid üles "olema sallivamad ja positiivsemad".
See on mingi jama.
Esiteks -kes poleks meist (eriti välismaal!) mõnda rahvuskaaslast kohates vigisenud veidi kohaliku miljöö ja veidrate tavade üle? Kes poleks kristiseerinud logelevat elukorraldust või irvitanud kohalike kesiste teadmiste üle?
Kõik on! Ja see on pealegi väga mõnus, sest loob kohe hea-koduse tunde. Üheskoos nurisemine maailma asjade üle liidab meid! Just pahura hoiaku kaudu ümbritsevasse tunneme me ära oma tubli rahvuskaaslase -ja see tunne on suurepärane! Ilma nurisemiseta ei erineks me karvavõrdki igavast ja pinnapealsest anglosaksist või poliitkorrektsest germaanlasest. Ilma kriitilise meeleta lahustuksime me ümbritsevasse rahvaputru! Kaotaksime oma palge ning muutuksime nimetuks Euroopas edasi-tagasi loksuvaks tööjõuks...
Seega võime olla uhked, sest just oskus maailma elukorralduse kallal sisukalt iriseda, eristab meid ülejäänud rahvastest.
Teiseks -vingumine pole mitte niisama -heast peast. Eestlaste jaoks on sellel on sügav ja maailmanägemuslik tähendus. Eestlane tajub, et maailm on hukas ja rahvad, kes selle korrasolu eest peaksid vastutama, ei saa hakkama või on lihtsalt soodad. Eestlane tunneb alateadlikult, et maailma PÄÄSTMINE on taaskord jäetud tema õlule. Me aimame, et ilma MEIE sekkumiseta lõpeb kõik järjekordse apokalüpsisega (meenutame katku, näljahädasid, I ja II MS, võidurelvastumist, AIDSi jmt).
Aus eestlane tunneb talle saatuse poolt seatud kohustust PÄÄSTA (lollide käest!) MAAILM ning suhtub seetõttu kõigesse toimuvasse suure osavõtu ja valuga -millest siis ka see nn vingumine.
Vingumine on eestlase ohver maailma hea käekäigu eest -ja parandamatu rumaluse pärast (meenutame ka juutide veendumust, et nad kannatavad maailma lunastuse ja patu pärast).
Kolmandaks on vingumisel veel üks väga positiivselt praktiline väärtus -irisemine nõuab haridust ja faktiteadmisi ühiskonnakorraldusest. Ilma laia silmaringi ja võrdlusoskuseta ei oska inimene ka pädevalt vinguda. Naeratada ja "positiivne olla" on alati lihtsam, kui asja sisusse tungida ja laiduväärne nähtus hukka mõista. Seega käivitab eestlaste vingumistung nende soovi hariduse omandamise järele -mis on meie rahva hea käekäigu üks olulisi komponente.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
2 kommenttia:
Tegelikult vinguvad teised täpselt sama moodi oma riigi, rahva ja elu üle, kusagilt jäi kõrva, et vist inglased ja prantslased on ka samamoodi riiklikul tasandil vingunud oma vingumiskalduvuse üle. Kui lugeda USA internetikommentaare, saame iga päev teada, kui nõme ja paha ja vastik neil seal on ja et kõik on lollid ja et mujal on palju parem.
Nii et pole selles irisemises midagi eriti eripäraselt eestlaslikku.
Ja vaidlen natuke vastu: naeratada ja "positiivne olla" ei ole lihtsam, keset üldist nuttu, hala ja hammaste krigistamist nõuab see üsna suurt julgust ja enesekindlust. Pädev vingumine on muuseumiväärtusega rariteet.
Aitäh kommentaari eest! See oli kasulik teave :)
Lähetä kommentti