Mida tegid antifašistid 1949ndal aastal

Õde saatis mulle mõned ema ülestähendused asjust, mis juhtus nende perega 1949ndal aastal.

Panen kirja nii nagu ema selle kirjutanud oli:

25. märts 1949 Adeele ja Voldemar Põderi peres Tartumaal, Rõngu vallas, Soe talus.

Viimist kirjeldab pere vanim tütar: Aade Põder

Meie kodust enne küüditamist 1949.aastal, 25.märtsil

Meie isakodu Liivamäe, Kuigatsi vallas, Valgamaal, oli põlenud. See juhtus venelaste taganemisega. Eelmisel päeval olid saksa sõdurid meie õues suures katlas suppi keetnud ja taganevad venelased arvasid, et meie majas on sakslaste staap. Nad panid meie kodu julmalt põlema...
Põlengu ajal varastati tallist ka noor täkk.
Õnneks olime meie, lapsed, emaga sõjapaos ja me ei näinud kodu põlemist. Kui me teisel päeval tulime, nägin isa suurel pakul istumas ja nutmas...
Oli aasta 1944. Isa Voldemar oli 30-ne aastane ja ema Adeele 26-aastane, peres oli kolm tütart, Viive, Maie ja mina, Aade.

Nii asuski pere põlengu järel elama Tartu maakonda, Rõngu valda, Soe tallu, isa sugulaste juurde.
Isa võeti Omakaitse Liidus teenimise pärast esimest korda kinni st. arreteeriti veebruaris 1945 ja ta oli pool aastat Valga vanglas, kust ta ka põgenes, sest ta ei teadnud endal mingit süüd olevat Eesti Vabariigi ees ja hiljem varjas ennast metsas, naisevanemate kodu, Varnu talu lähedal. Mingil ajal oli ta isegi tagaotsitav.
Olles Soe talus, ema küll kuulis mingist küüditamisest, kuid ei osanud karta, sest ta ei teadnud mingit süüd olevat endal ja oma lastel, kuigi teadis, et ta mees oli juba saadetud Omakaitse pärast vangilaagrisse Venemaale ja ta ei olnud selleks valmis... Mina ja Viive käisime Palupera algkoolis. Olin üheksane, Viive seitsmene, Maie viiene ja Tiiu kahene.
25.märts 1949
Õue sõitis auto ja selles oli salk mehi, mäletan.
Ema oli endast väljas, st. šokis. Väike Tiiu magas lõunauinakut teises toas ja ema haaras lapse ning pani ta laua taha sööma klimbisuppi ning praetud liha, kuid laps ei söönud midagi, vaid vaatas võõraid mehi ja oli vait.

Ema palus ahastades, laske mind maha, ma ei lähe oma lastega kuhugi...
Vene sõdur oli aidanud ühtteist pakkida, sest ema oli nõutu ja ühtteist kobistasin ka mina suurde õlekotti.
Naabertalu naine tuli mingeid asju tahtma enne kui meid minema viidi. Õnneks oli emal varem pandud voodipesu ja mõned kangad ühte, nii est see pamp sai ka kaasa. Äsjatapetud sealiha jäi keldrisse tünni ja toitu ei osanud ema muud võtta kui seitsmeliitrise piimanõu. Raha oli taskus seitse rubla, nagu hiljem ema on rääkinud.
Mina võtsin kaasa kaks kõvade kaantega juturaamatut. nii see algas, noor, 31.-aastane naine oma nelja alaealise lapsega, lisaks mõni riidepamp ja piimanõu... Oma hobusega viidi Rõngu vallamajja, seejärel rahvamajja.
Kaks väikest, Maie ja Tiiu olid teki sees, ei olnud saapaid ega mantlit kummalgi. rahvamajj tulid mõned sugulased vaatama ja ema andis tädi Endlale (Tullino) ilusad siidkangad, et ta selle eest poest lastele jalanõud ostaks. Tõi kummikud.
Sama päeva hämaras pandi inimesed auto peale ja sõidutati Elva jaama. Ma olin eelmisel ööl näinud unenägu, kus oli sama kujuga onn, kuhu meid Venemaal paigutati, kuid ema ei võtnud lapse unenägu tõsiselt.

Jätkub.