Nagu ennist juba reklaamitud sai, avati hiljuti A-galeriis Liisa ehtenäitus "Valge Kuld". Esimese valuga galeriisse sisse joostes ei saanud ma üldse aru, mis toimub, ja vahtisin ehteid nagu mingi tropp: "Ää...ee...kus siis kuld on?" küsisin kurjalt. "Mis?! Jälle toimub mingi perfoomens ja publiku kallal ilkumine või...?".
Kuid mingil hetkel (kui mul oli juba palav hakanud) sain asjast siiski aru -"valge kuld" on loomulikult portselan!
Ehhee. Jutt käib portselanist...
Seega rahunesin maha ja proovisin läheneda ehetele visuaalses kontekstis. Noh -pole ju paha? Sellised õrnad naiselikud ehted. Pitsid ja väikesed pildid -ja nukunäod. Täitsa...kena.
Aga ninast verd välja ka ei löö (see polegi alati eriline eesmärk). Kuid mis pisut pahem -pole väga portselanlik justkui. Pisut savilik. Oleks oodanud midagi VEEL õrnemat ja VEEL õhulisemat. Läbikumavamat, salapärasemat, peenemat.
Aga sellest hoolimata tasub ise vaatama minna. Liisa on kahtlemata väga tubli tüdruk olnud.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti