Arvatavasti lüüakse Signe täna oma kolleegide poolt risti, sest eilses Kolmeraudses esitatud tekst oli tal tõeliselt nõrk. Tüdrukul olid mõtted justkui kusagil mujal ning dialoogist puudus igasugune pinge. Siku esitas nagu kätteõpitud poeemi ja mingil põhjusel lasi Raud seda ka takistamatult teha.
Teiseks ajas taas närvi see Kunstiakadeemiast pärinev ja järjekindlalt kultiveeritav loojate-fenomen. Ma ei mõista miks istub EKA vilistlaste peas arvamus endast, kui "loojast" nii sügavalt sees, et selle mõtte kahtluse alla seadmine või laiendamine tekitab koheselt häälekat protesti? Kultuuriinimesed armastavad mõelda endist, kui loojatest...-kas see pole pisut perversne? See on enda ebamoraalne vastandamine kõigile teistele (=mitteloojad, tavalised, hall mass, ärimehed, tipikad). Kust tõmmatakse selline meelevaldne piir? Kas selleks annab õiguse EKA, EMA, Viljandi Kult. akadeemia diplom? Asetleidnud näitus, CD, kontsert, etendus? Või on see hoopis pikaajalise autosugessiooni tulemus?
Ma näen pidevalt inimesi, kes käituvad oma igapäevast tööd tehes äärmiselt loovalt. Või mille poolest on suurepäraselt toimiva kesküttesüsteemi projekteerimine ja teostamine (koos suurepäraste graafiliste joonistega!) vähem loominguline, kui tuleskulptuuride põletamine või mingi kineetiline kunstižedööver?
Kusjuures huvitav on see, et klassikalised tootedisainerid ennast loojateks nimetama ei kipu. Võibolla selletõttu, et disain on Loojate silmis alati olnud pisut odav ja räpane? Kommertslik?
Insenerid, torumehed ja disainerid on Loojate jaoks jäävalt veidi labane kontingent -kuigi me kõik pooldame häid autosid ning märkame vahel harva imetleda ka kaunilt kujundatud kesküttetorustikku koos oma üleminekute ja jaotussõlmedega...
* * *
Kas ma olen liiga kuri? Kuid miks nad siis teevad nii?
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti