* * *Juba paar päeva kummitanud mõte, et "Me sünnime originaalidena, ent sureme koopiatena". Vastab see tõele? Kas inimene püüab tõesti kogu oma elu selle poole, et sarnaneda? Ja kas me pole liiga varmad sellist sarnanemispüüdlust hukka mõistma? Arvates, et MINA olen küll väga eriline ja kordumatu (mis teatud mõttes on muidugi tõsi). Mõnes mõttes on selline erilisus aga absoluutselt väärtusetu ja -lausa tülikas.
Mõelgem Krimmi randadele, mis koosnevad suurelt osalt mõnusalt siledaks lihvitud lutsukividest. Väliselt on nad justkui sarnased kuid siiski on kõigil kividel enda sisu ja iseloom. Ja see on väga hea, et nad on siledad ja sarnased. Teravad ja nurgelised kivid on vastikud -kuigi väga erilised...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti