maanantaina, huhtikuuta 11, 2011

Kaunista ülestõusmispühadeks oma banaanid ära

Imestangi, et banaane tõhusamalt ei kaunistata. Banaan on väga tänuväärne materjal. Saab mustreid teha, värvida, paelakesi kruttida. Ülestõusmispühade kontekstis on banaanil aga lausa määratult suur roll ja tähendus. Need meist, kes on TÜs teoloogiat õppinud, võiksid sellest pikemalt rääkida... Tõepoolest! Miks me koksime kevadel keedumune ja mitte banaane? Milles see muna ülestõusmine õigupoolest seisneb? Keetmises või? Toorelt ju ei koksi keegi? Näiteks banaani puhul on kõik palju arusaadavam.

3 kommenttia:

Lumivalgeke kirjoitti...

Esimese semestri jooksul vist banaanideni ei jõuta? Või magistris eeldatakse, et nii elementaarsed asjad on selged? Mitte ükski minu assotsiatsioon banaanidega ei seostu TÜ teoloogiaga:D:D:D

Anonyymi kirjoitti...

Minu meelest on banaan nagu väike ülestõusmismudel. Koor hävib, sisu aga annab sööjale jõu ja elu.

Kusjuures -NB! -selleks, et sisu süüa, tuleb koor nö tappa...
asjadest

Lumivalgeke kirjoitti...

Kookospähkel oleks siis juba parem ju, kui kanooniline muna ei sobi. Ma saan küll banaani niimoodi koorest kätte, et koor otseselt ei hävi. Kookospähklist (või mõnest muust pähklist) sisu kätte ei saa, kui koort täielikult ei hävita.

Üldiselt peab selleks ikka kõvasti mõtlema, et banaan kristlusega siduda:D