Lapsed on nüüd mingid memmekad vä?

Nägin Itaalia TV uudist, et Roomas on avatud selline laste hambapolikliinik, kus kõik ruumid on dekoreeritud värviliste piltidega (Miki Hiir jmt), aparaadid on värvilised ja hambaarstid kannavad erinevaid kostüüme. Kõik on hästi värviline ja pluti-pluti. Ja siis polikliinikut külastanud õnnelikud emad rääkisid, kui võimas ja hea elamus oli. Tited ise olid kah veidi justkui laksu all (nagu peale pallimere külastamist).

Täitsa huvitav nähtus.

Lastel ei lasta enam hirmu tunda. Hirm on aga paljude positiivsete protsesside liikumapanev jõud. Näiteks aitab see läbida lasteaeda ja põhikooli. Aitab sooritada eksameid ja püüelda parema tuleviku poole. Aitab leida oma väärikat kohta ühiskonnas...

Kuid mis saab lastest, kes pole kunagi kartnud? Pole kunagi oma hirmu ületanud? Pole kunagi tajunud, et eksisteerib nende tahtest võimsamaid jõude?

* * *

Siinkohal meenub, et olid ajad, kui hambaarsti kabinetti sisenedes nägid sa esmalt roostevabast terasest klaasakendega kappi, kus hõbedastel liudadel asetsesid kõikvõimalikud võikad noad, näpitsad ja orgid. Otse suurte klaassüstalde kõrval. Sealsamas olid ka nõelad.

Hambapuur oli tihti veel eelmise patsiendi verega koos (polnud jõutud vahetada).

Maailm meie ümber oli täis ohte ja saatuslikku salapära. Me pidime saama tugevaks, et ellu jääda...