Banaalne küll, kuid midagi pole parata -lähenemas on sünnipäev. Sünnipäevad on alati pisut ebamugavad, sest ma pole kunagi päris selgelt aru saanud miks inimesed sünnipäevalapsi õnnitlevad. Sünd pole ju mingil moel seotud sündiva imiku tahte või agarusega vaid lapse vanematega. Keegi meist ei saa rusikaga rinnale taguda ja öelda, et "minu täiskasvanukssaamine on minu enda teene!". Imik ilma hoolitsevate vanemateta on suur null. Võiks isegi öelda, et sünd ilma vanemate hooleta on puhtakujuine fiasko. Ning selles ebaõnnestumises pole isegi midagi kangelaslikku. Sest tehnilises mõttes on eranditult kõik imikud luuserid ning jõuavad sünnipäevaikka üksnes -ja ainult -tänu kõrvalisele abile.
Seega peaks sünnipäeval õnnitlema pigem vanemaid ja arste-ämmaemandaid. Võiks midagi sünnitushaiglale kinkida...
Sellepärast ongi kuidagi imelik ka õnnesoove ja kingitusi vastu võtta. Ma pole neid ju ära teeninud? Ning veel kohatum tundub ISE ENDA sünnipäeva tähistada. Sünnipäev oleks palju talutavam, kui oleks mingi normaalne põhjus kokku tulla. Näiteks, kui sellega oleks seotud mingi lugu. Või et näha sõpru (kes on veel elus). Või et teha midagi alternatiivset...-või näha midagi seninägematut.
Sest sünnipäev ainult sünnipäeva pärast on nagu igareedene Hollika pidu. Pidutseme, sest on reede. Reede noh...
3 kommenttia:
Mhmh, seda minagi mõtlen alati... ikka selleks, et kohustuslikust sünnipäeva pidamisest mööda hiilida. See aga kunagi ei toimi, sest ikka tahetakse pidu, sünnipäevalapse kulul :)
Eks me ise harjutame oma lapsi varasest east alates teemaga: sul tuleb sünnipäev - mis sa kingituseks tahad? Ise oleme tegelikult 'suure vaeva' nägijad ja selles süüdi... Mis lapsel kingituste vastu on? Ja nii see läheb.
Teaks ma, kes mu ämmaemand oli, viiks ehk lilligi... :)
Kunagi, varases teismeeas, kui mulle pärale jõudis, kui habras ja haavatav on maailm, milles elame, vaatasin täiskasvanuid ega mõistnud, kuidas nad suudavad nii rahulikud olla ning rõõmustada ja muretseda mingite nõmedate pisiasjade pärast... Nüüd olen ise juba piisava tüki aega täiskasvanu olnud ja harjunu pea liiva all elama. Mugavam on mitte mõelda. Ja meeldivam on nautida kord aastas kõrgendatud tähelepanu, kui käia ämmaemanda hauale lilli viimas.;)
Probleem ongi selles, et selline kõrgendatud tähelepanu on piinlik. See on umbes samasugune olukord, kui sa oled just poest paki küpsiseid varastanud ja siis kõlab aplaus ja poejuhataja ulatab sulle diplomi (ning kõik hüüavad hurraa), sest sa oled miljonis klient. Mina ei leia sellises olukorras midagi toredat.
Lähetä kommentti