Kohtusin juhuslikult sõbraga. Rääkisime juttu. Selgus, et sõbra naine oli ta maha jätnud. Oli leidnud uue ja parema ning 10a noorema mehe. Lisaks oli sõber haigestunud puukborellioosi. Ja nagu sellest veel vähe oleks, juhtus nii, et sõbraliku müramise käigus ühe 120kg kaaluva hipiga, istus too talle peale ning murdis ära sõbra 2 roiet. Sõber kannatas mitu päeva piinavat valu enne, kui arsti juurde läks (nagu aus eesti mees ikka).
Lisaks oli tal kaenlaalune õllest märg, sest ta oli ostnud õlle, selle lahti korkinud ja peale kosutava lonksu võtmist pudeli põuetaskusse susanud -kuid kuna ta sõitis rattaga mööda vanalinna munakivisillutist, pritsis osa õllest pudelist välja.
Kõigist nendest vastukäimistest hoolimata oli sõber siiski üpris vapras meeleholus kuigi veidi pessimistlik.
* * *
Kas pole nii, et 40selt kannavad mehed end maha? Tuhandete aastate vältel on enamik 40a meestest surnud sõjakäigul või jahil ammu enne oma juubelit. Neljakümneaastased mehed tunnevad alateadlikult end süüdi, et nad ikka veel elavad -sest mingit reaalset kasu sellest enam ei ole -lapsed on juba suured, võhm pole enam see, mis varem, ja ka sotsiaalsed sidemed hakkavad nõrgenema.
Meeste elu käib neljakümneselt selgelt alla -vastupidiselt naistele, kes 40ks saades avastavad hoopis täiesti uue hingamise -hakkavad õppima flamenkot ja hispaania keelt, korraldavad sõbrannadega sööminguid ning väljasõite, korraldavad lastele üritusi ning liituvad MTÜga.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
6 kommenttia:
Julgen vastu vaielda, minu arust sõltub inimesest mitte tema soost, kas ja millal hakkad end vanana tundma. Isegi olen kohe 50-sena ehk paremaski vormis kui nooremast peast.
Kiusu pärast lisaks käsimuse, et miks küll enamasti noored naised vanemaid mehi valivad ja mitte vastupidi, mida võiks su jutu puhul eeldada. Ju need mehed siis ikka päris tühjad kotid veel pole ;)
Nojah, TT, ma püüan üldiseid suundumusi sõnastada. Loomulikult on olemas helgeid erandeid...
Asjadest
Mina ei usu sellisesse suundumusse. Mul on suur hulk üle neljakümneseid meestuttavaid, kes pole borrelioosi haigestunud, kelle juurest pole naine lahkunud, kellel pole hipi ribisid katki istunud ega õlu kaenlaaluseid märjaks teinud. Nad on hoopis liitunud mtü-ga ja korraldavad sõbrannadega sööminguid ning väljasõite. :P Samas tean ka mitut meest, kes ca kolmekümneselt surema valmistusid. 33 on küll enamasti see maagiline number. Ei aita ka, kui tollest vanusest mööda saab. Mõni sureb juba 20 aastat. Mõni 10. Vanaisa suri niikaua kui teda mäletasin. Kaks korda aastas. Kevadel ja sügisel. Need olla suremise ajad. Pidas üsna 90-ni vastu. Naistel ma sellist surmaigatsust pole täheldanud. Kui ongi mingi sisemine hirm, siis välja seda ei öelda. Pigem kuulen naisi end eakaaslastega võrdlemas. Et näe, ma olen palju tervem, ilusam, tegusam, vähem kortsus... Kuidagi peab ju tuju üleval hoidma. :D
Vaat siis :) Nii palju arvamusi.
Asjadest
Minu vanaema sureb iga jumala päev sellest ajast, kui ma teda mäletan. Kõik teised vanaldased naissugulased täpselt sama moodi. Mehed lihtsalt joovad.
Üldine suundumus on siiski see, et 40selt sukelduvad nii naised kui mehed ühtemoodi keskeakriisi ja hakkavad kollaseid mootorrattaid ostma, oma pikaaegset elukaaslast 20 aastat noorema pärast maha jätma, olenevalt soost vöölaiust seelikut või üliliibuvaid teksaseid kandma ja 15-aastastega ööklubides hängima. Veel paarkümmend aastat tagasi oli see kõik puhtalt meeste pärusmaa, naised hakkasid 40selt vaikselt surmaks valmistuma ja matmiseks sobivaid riideid ostma, lõpetasid meikimise ja läksid paksuks. Mehed sukeldusid teise noorusse ja võtsid vaevu täisealise armukese. Aga maailm muutub ja nüüd on keskeakriis sama palju naiste kui meeste pärusmaa. Ja mehed ei ole üldse rahul ning väidavad, et tasakaal on paigast ära ja kõik on valesti ja naised lähevad 40selt peast lolliks:D
See oli hea, Lumi :D
Lähetä kommentti