Lisan nosalgilistel põhjustel siia ka selle filmijupi. Võiks ju küsida, et: "No mis siis? Mis selles nüüd nii erilist on?".
Kuid kunagi oli juba ainuüksi idee Eesti oma sõduritest "riigivaenulik". Esimesed mundris eestlased keda ma nägin olid Nõmme Miilitsakooli kursandid umbes aastal 1985-86. Ning tollases kontekstis mõjusid nad mulle oma hallides miilitsamundrites peaagu nagu Iseseisva Eesti Kaitsevägi (IEK). Mõtlesin vist isegi, et peaks kah miilitsaks hakkama. Et ikka Eesti värk. Et siis oleks vähemalt makarov millega punastele vastu hakata. Ja kumminui. Ja furaška ette võiks ju näiteks mingi sinimustvalge kokardi panna...?
Pärast arenesid asjad nii, et uueks IEKi sümboliks said mustad "maihinnoususaapaat". Et 91sel oli kaitseliidus igasugune varustus samahästi kui olematu, said mustad sõjaväesaapad poiste ettekujutuses iseseisvuse ja vastupanu sümboliks. Kõik püüdsid elueest hankida mingeid musti saapaid. Üks variant selleks oli pruunide saabaste viksimine musta saapaviksiga. Kui piisavalt palju ja järjekindlalt viksida, muutusid pruunid saapad täitsa tumedaks. Mis tõstis kõvasti enesehinnangut ja võitlusvaimu. Põhiline mõte oli, et oleks õnn surra ikka mustad saapad jalas. Mitte mingite imalate pruunidega.
1 kommentti:
mäletan isegi neid pruune saapaid. aga esimesed olid mul mingid lühikese säärega kirsad, küll ma nuputasin, kuidas neist nöörsaapaid teha. afkanka püksid on mul siiani alles.
Lähetä kommentti