maanantaina, maaliskuuta 14, 2011

Elu hirmu piiril

Hiljuti oli nii, et meelisklesin köögis pisut õlis ulpivate heeringatükkidega ja vajutasin heeringakarbi peale söömaaega korralikult "krõps!" kinni. Ning asetasin koguni väikesele alustaldrikule, et karbi -võibolla -õline põhi ümbrust ära ei määriks. Väike kahvel oli seal ka.

Ja siis panin karbi ära.

A mingi aeg hiljem tahtsin kohvi teha ja mikros piima soojendada. Teen mikro lahti ja jään hämmeldunult vaatama -miks kalafilee mikros on? Mis jama see on sihuke?! Kes see loll siis "heeringad õlis" mikrosse topib?! See on ju tobedus!

Siis meenus midagi. Jajah...
Vanuritel on tegelikult päris huvitav elu selles mõttes, et pidevalt avastad uusi asju ning iga nurga taga ootab sind mõni üllatus (mis on lihtsalt eile toimunud ja tänaseks unustatud). Nüüd ma saan aru, miks vanad inimesed kurdavad, et aeg läheb nii kiiresti ja päevast jääb väheks -sündmused järjest ununevad ning nende taasavastamine võtab kogu tähelepanu ning täidab memmed-taadid pideva põnevusega. Arusaadav siis, et tuleb kl 04.30 üles ärgata.

Ei kommentteja: