Selle õllega läks natukene pahasti. Ostsin PILSi kindla eesmärgiga seda igakülgselt uurida ja analüüsida kuid koju jõudes selgus, et on vaja teha igasuguseid asjatoimetusi. Närvide rahustamiseks korkisin PILSi täiesti ebateadlikult lahti ja luristasin muude tegevuste kõrvale ära. Alles pärast avastasin, et mida värki -polegi enam õlut mida uurida! Eks ta siis vist mingi selline kergem janujook on, kui seda nimodi möödaminnes ära saab juua...
2 kommenttia:
Pole hullu: aitan oma keelega.
Pils reklaamib ennast tšehhi tüüpi õllena. Vaeste tšehhide pärast loodan, et päris sedapidi asjalood sealmail ei ole.
Pilsi esimene lonks on üllatavalt iseloomulik mulli ja humalane. Janutamise vastu on säärane lähenemine kindlasti hea ning jook saab seeläbi ka iseloomupunkte juurde.
Esmamaitse taandub tavaliseks õllemaitseks ning kui lonks neelatud, tuleb väike üllatus. Esmane humal ei taha sugugi suust ära kaduda ja jääb keelele ja kõrri mõneks ajaks kirvendama. Kibedus on nii hirmus, et tekib tahtmine üks lonks peale võtta, et seda suust ära koristada.
See on töötav taktika, sest kuni õlu on suus, on kõik hästi: kui õlu suust lahkub, jääb sinna kibedus alles.
Hiljem efekt väheneb, kuid ühe pudeli piires päris ära ei kao.
Mäletan kui kunagi vennaga kihlveo peale võidu koirohuteed jõime: koirohuteed on võimalik samuti juua, aga joomise lõpetamist karistatakse ilmvõimatu kibedusega.
Suitsetaja õlu.
3/5 - iseloomu pealt saab juurde, surematu järelmaitse ei luba rohkem anda.
Aitäh suurepärase ülevaate eest! :)
Lähetä kommentti